R.E.M. ja foobiad. - Creativity Catcher

Märkasin täna, et olen viimasel ajal hakanud oma hommikutoimetusi tegema R.E.M.- i saatel. “Man On The Moon”, “Losing My Religion”, “Bad Day”…

Ja üürgan kõva häälega kaasa laulda…no kui üksi olen ja kedagi teist sellega ei ärata. Paar viimast päeva pole muret olnud:P
Üldse olen hakanud aru saama, et mul on muusikaga nii, et mingi aeg hakkan mingit plaati kuulama ja siis käian ja käian seda kuude viisi. Tekitab nagu omamoodi äratundmisrõõmu ja emotsioonid. Näiteks terve talve oli mul “heaune” plaat Whitney Houston, nüüd on mingi aeglaste vanade lugude segu.
Aga kuskilt lugesin ka, et näiteks väikestel lastel pidavat olema, et kui neile magamiseks kogu aeg ühte lugu mängida, siis lõpuks tekitabki see efekti, et kui ta seda lugu kuuleb, tuleb uni.
Ehk tõesti on siin oma tõetera sees, sest ega me oma olemuselt ju palju ei muutu ja teatud lugude kuulamine mingis seisundis toob tõesti hiljem kõik need emotsioonid ja oleku tagasi.

Ja foobik olen ka. Vahetevahel. Õigepisut. Ehk siis viimasel ajal olen seda täheldama hakanud. No ma ei tea, kas seda just foobiaks nimetada, aga võibolla kergemas variandis ikka.

Kui hommikul riideid või juukseid triigin, siis võtan pärast stepsli välja, eksole. Ise mõtlen- nii, Kati, jäta nüüd meelde- võtsid stepsli välja. Enne kodust lahkumist vaatan veel üle, et jah, on kõik elektriseadmed turvaliselt väljas. Isegi pliidi tsekkan vahel üle, ehkki ma seda ei kasutanudki:P Tsiisas… ja siis tööle minnes hakkan mõtlema- kas ma võtsin stepslid ikka vooluvõrgust välja…
Maisaa aru misasi see on??? Nagu mingi idioot või napakas!

Aga vähemalt ei ole asi nii hull, kui ükskord ühest dokumentaalist nägin. Sundtegevusega inimestest. Näiteks pidi üks naine mingi sada korda tuld kustutama enne, kui lõpuks toast välja läks. Lihtsalt pidi veenduma, et tuli on kustunud…