“Hei, oota mind ka,” hüüdis Maia hingeldades. Aga Kristel ei kuulnud teda enam. Tema kiired jooksusammud eemaldusid. Pimedusest paistis vaid hele seelikusaba ja kadunud ta oligi.

Ennast tugevasti vastu puud surudes üritas Maia hingamist rütmi saada. Vaikses metsas tundus iga südamelöök justkui kirvelöök vastu puud.
Paaniliselt silmadega peidupaika otsides avastas Maia, et tema valge kampsun võib pimeduses kergemini nähtav olla ning rebis selle seljast. Külm lõikas naha alla, kuid tüdrukul ei olnud aega seda tunda. Eemalt kostus praginat. Kellegi raske jalg astus metsaalust katvale oksavaibale.
Maia sulges silmad ja üritas iga hinna eest oma hirmu alla suruda. Pisarad jooksid üle põse. Iga lähenev samm tundus talle justkui igavik. Ta surus kampsuni nii keha ligi kui sai ning vajus kägarasse puu najale. Sammud peatusid. Maia kuulis hingetõmbeid. Kas need olid tema või tolle inimese omad, seda oli võimatu tuvastada.
Pimedusest väljapääsu otsides mõistis Maia, et isegi kui ta loodaks oma kiiretele jalgadele ja metsa heale tundmisele, ei laseks kangestunud keha tal puu alt tõusta. Vaikus kriipis kõrvu. Järsku kostis taas krabin ja sammud jätkusid. Maia tundis, kuidas talle seljatagant läheneti. Keegi võttis puust kinni, soe hingeõhk lähenes Maia kaelale…
„Maia, Maia, kus sa oled?” kostis eemalt ja sekund hiljem langes metsale valgusvihk. Maia jõudis hetkeks märgata helendavat silma, kui võõras kadus. Kuulda oli vaid oksapragin, mis segunes lähenevate sammude ning hõigetega. Taskulambid tekitasid metsa alla ehasarnase valguse ning Maia nägi oma sõpru. Ta oleks tahtnud neid hüüda, kuid sõnad ei tulnud suust ning hirmust tardunud keha ei tahtnud käsklustele alluda. Tüdruk surus end vaid vastu puud ja lasi pisaratel voolata. Ta ei teadnud, kas nuttis hirmust või õnnest, kuid kuulis selgelt iseenda nuuksumist.
Kristel oli esimene, kes Maiat märkas. „Ta on siin, tulge ruttu!” hüüdis ta teistele ning haaras sõbranna enda embusesse. „Maia, Maia, see on nüüd läbi, me oleme siin. Palun ära enam nuta, kõik on hästi!”

Autoriseeritud: Kati Orav

Arhiiv