Raamatud ja kähkukas. - Creativity Catcher

Eile jäime peale kohvi joomist Eneliga raamatupoodi veel ringi vaatama. Jälle midagi ühist- raamatupoodide friiklus.

Oi, kuidas ma armastan raamatupoode. Just selliseid suuri, koos kohvikuga. Tavaliselt on need alati ruumirikkad ja valged ning ka suht vaiksed, võrreldes teiste kauplustega. Ja seal võib veeta tunde igasugu huvitavat lugedes ja vaadates.
Raamatud on üldse nii sellised- ma kohe ei teagi- väikesed justkui kogu maailma endas kandvad vahendid mõtete edasiandmiseks ning tunnete joonistamiseks.
Eile uurisime eesti kirjandust. Eneli tahtis mingit väga head armastusromaani. Kohe sellist, kus on hästi hästi palju armastust. Aga mis kannaks endas ka natuke mingit ajastut, no mitte lihtsalt kaasaegne bestseller. Aga ma ei osanudki talle midagi soovitada. Siis ta ostis hoopis Rehepapi, sest ei olnud seda veel lugenud ja minu soovituse järgi ikka väga hea raamat. Täiega.

Oleksin võinud talle igasugu muid raamtuid soovitada. Gümnaasiumis sai minust täielik kirjanduse tunni fänn. Ei tea, kas siis tänu õpetaja Ingridile või tänu sellele, et ühikas oli palju aega lugeda või läks lektüür lihtsalt nii huvitavaks. Igatahes jah, tegin isegi kooli lõpueksami kirjanduses. Mäletan, et mu lemmik oli realism ja kriitiline realism. Remarque “Läänerindel muutuseta ja Zola “Söekaevurid” on siiani parimad. Aga need on sellise raamatud, mida igaühele ei soovita, sest mitte kõik ei taha raamatust lugeda maailma sellisena nagu ta tegelikult on.

Huvitav on see, et suur romantik ja unistaja nagu ma olen- raamatutes otsin reaalsust ehk kõige rohkem. Näiteks autobiograafiad on väga huvitavad. Siiani on meeles Gretzky või Jordani lood, laused, mida need kuulsad sportlased on välja ütelnud, kui oma elu motosid:
Michael Jordan- ära iial asju muuda, lase asjadel lihtsalt juhtuda.
Wayne Gretzky- ainukesed väravad, mis sa mööda oled löönud, on väravad, mida sa ei ole löönudki.

No nii…aga eile siis jalutasin veel mööda poodi ja jõudsin eneseabiraamatute riiuli juurde. Ma arvan, et seal ees seisatavad päeva jooksul väga paljudki inimesed ja ostavad nii mõnegi raamatu, mille pealkiri lubab neile ilusamat keha, rahulikumat hinge, paremat tööd või eluarmastust.
Olen isegi seda teinud. Kunagi, kui ei osanud isendasse vaadata ja olin veel liiga noor, et iseennast armastada või usaldada.

Kohe esimene raamat, mille peale eile silm jäi oli “Kähkukate kunst” Mismõttes??? Inimene on omadega täitsa nii koos, et tuleb lausa raamatutest abi otsima ja mida ta näeb- raamat kähkukast. Arvatavasti viimane asi, millele ta sellel hetkel mõtleb aga võibaolla esimene asi, mida tal vaja oleks:D
Muidu on need eneseabiraamatud suht kuiva ja igava välimusega, aga see püüdis kohe pilku.
Võta siis näpust seda müümise kunsti- kas panna inimene ostma raamatut ilusa välimuse ja atraktiivse pealkirja pärast või alatedlikult mõjutada teda just samade välishinnangute tõttu ostma midagi, mida ta tegelikult vajabki???