Rain On My Parade! - Creativity Catcher

Ehk loobudes palgatööst.

Vaatan aknast välja ja mulle avaneb hoopis muu pilt, kui nädal aega tagasi. Siis ei olnud lumetormis midagi näha ja täna ei ole leida ühtegi lumelaiku. Mulle avaneb peaaegu samasugune vaatepilt, kui pool aastat tagasi. Siis, kui siia elama tulin. Jah, eile sai sellest päevast kuus kuud. Kuus kuud uues kodus. Loodetavasti eluaegses kodus, sest kolimistest on mul küll kõrini.

Ja mulle on hakanud siin väga meeldima.

Mis siis selle poole aasta jooksul on toimunud? Peale palgatööst loobumist.
Jah, remont on natuke soiku jäänud. Aga meie multifunktsionaalne elu-töö-magamistuba rahuldab hetkel kõik vajadused. Sest meie mõtetes on hetkel hoopis midagi muud, kui igapäevaelu mugavus ja tarbimine.
Meil on täiesti tublisti toimiv väikefirma ning ka noorsootöö ja küla arenguks loodud MTÜ hakkab toimima ning poolehoidjaid võitma. Selleks kõigeks on ikka neetult palju energiat ja aega vaja. Tegelikult ei ole selle poole aasta jooksul olnudki hetke, kui midagi ei teeks või ei mõtleks. Puhkehetke saab näpistada siis, kui on kuhugi külla sõit. Siis kasutame ka juhust, et pika autosõidu ajal lugeda mingit tähtsat dokumenti ja selle üle aktiivselt arutleda. Mulle tundub, et mu mõte ei puhka ka magades. Vahel ma tunnen, et olen päris väsinud, kuid seal samas hetkel tuleb progress, mis annab jõudu. Käed püsti jooksen vastu uuele katsumusele. Aga me oleme siiski veel lapsekingades, sest meie energia läheb kõik tuleviku üles ehitamise peale ja hetke nautida ei olegi nagu aega. Aga kui kuulata või lugeda eneseteostuseni jõudnud inimeste edulugusi, siis eks ta nii tulebki. Läbi ohvrite ja pika kannatuse, järjepidevalt ja sihikindlalt oma asja ajades.

Ma mõtlen, et kui Ingmariga koos ei elaks, siis ei oleks mul vist ka tema jaoks aega.
Aga õnneks me elama koos ja saame päris palju üksteise seltskonda nautida. Olen selle aja sees saanud Ingmari kohta nii palju teada ja õppida ning leidnud endas täieliku usalduse tema vastu. Ilma temata ma ei suudakski seda kõike. Oleme koos ühist asja ajades nii kokku kasvanud, et imelik on, kui kuskil koolitusel olles näiteks temaga kohe asja arutada ei saa.

Ja need meie arutelud. Oi kui ägedaks need vahel lähevad. Me oleme väga erinevad inimesed, kuid meie trump on ühine ellusuhtumine, eesmärgid ja oskus vaielda. Meil on täpselt sellised idee loomise faasid, et hakkame asja arutama, siis tulevad erinevad vaated ja arvamused. Vaidleme nii, et tahaks teist rapuatada. Siis jõuame ühiste vaadeteni ja lõpuks tahaks teise lihtsalt katki kallistada, et nii hea tulemuseni jõudsime ja ei jõua oodata, et seda ideed või mõtet koos saaks teostama hakata.

Üteldakse, et sõbrad või pere ei tohiks koos äri teha. Et selleks on vaja väga tugevaid inimesi või vastasel juhul rikub see kõik suhted jäädavalt. Aga asi ongi selles, et omavahel ei räägita ja ei julgeta vaielda. Vaadake kuumavereliste lõunamaalaste poole. Neil on juba sajandeid tohutult hästi toimivad perefirmad. Miks? Sest nad vaidlevad kõik probleemid kohe ja ägedalt. Mitte midagi ei jäeta enda teada, rääkimata kapseldumisest või midagi. Loomulikult tuleb osata teha kompromisse, kuid tuleb olla ka piisavalt isekas. Aga mitte kunagi ei tohi ust prõmmides minema joosta.

Iga päev toob midagi uut, mida peab uurima ja õppima. Kogu see äri ja mittetulunduse värk, projektid, rahastamised, raamatupidamise ja asjaajamise eripärad…ma ei oleks vist kunagi arvanud, et satun pea ees kuhugi, millest mul aimugi ei ole. Aga näiteks hiljuti, kui projekti eelarve koolitusel käisime, siis avastasime, et oleme selle mõne kuuga ise õppides algteadmistest edasi jõudnud. Kui seal raamatupidamise asju puudutas, siis sain aru, et ma tean-oskan juba nii mõndagi. Ja veel suvel ei olnud mul aimu, mis on deebet või mis on kreedit. Rääkimata kontoplaanist, bilansist või milles iganes. Mul ei olnud aimugi, mis on KIK või MES, mis on eskiisprojekt või meede. Kuulasin suu ammuli justkui võõrsõnu.
Kõige toredam ongi see, kui avastad, mida järsku tead. See pidev areng.
Aga eputamiseks ei ole õigust või julgust, sest nii palju on veel õppida. Vahel mõtlen- millesse ma ennast olen mässinud? Ja siis saan ka vastusse- kiiresse ja põnevasse ellu, mille vilju saab nautida alles mõne aasta pärast, kui sedagi. Igatahes peab valmis olema selleks, et millekski muuks aega ei jäägi. Midagi ei ole teha.
Palgatööst loobumiseks ei ole vaja julgust. Julgust on vaja edasiminekuks, et ei lööks käega. Sest neid hetki võib tulla väga palju. Sellistel hetkedel aitab kindel usk iseendasse ja oma valikutesse. Ja on vaja tuge, tuge oma kõige lähedasematelt.

Mulle jääb alati leivaküpsetamine ja jooksmine ning ükskord sellel paraadil enam ei saja.