Kas te teadsite, et Albert Einsteinil oli käitumishäire? Et Picasso ei õppinudki kunagi ära tähestiku õiget järjekorda? Et Eleanor Roosvelt ei osanud 7 aastani lugeda, ta valetas ja varastas? Et 1974 aastani peeti ka homoseksutaalsust vaimseks häireks?

Tänapäeval diagnoositakse üha suuremal hulgal lastel hüperaktiivsust. Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH), mille puhul lapsel on raskusi keskendumisega ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. ATH on üks olulisemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, see põhjustab märkimisväärseid toimetulekuraskuseid lapse erinevates tegevusvaldkondades, nagu õppimine, suhtlemine täiskasvanute ja eakaaslastega, huvialategevus.

Kas ATH on selle sajandi moodne haigus? Miks “vanasti”  ATH sündroomiga lapsi ei olnud? Tänapäeval on keskmiselt 7-12% lastest hüperaktiivsed (sh hüperaktiivsuse sümptomitega). Kas panakse seda sündroomi äkki liiga kergekäeliselt, et oleks lapsele halva käitumise põhjuseks mingi diagnoos välja kirjutada? Või kas see on ikka lihtsalt halb käitumine ja on tõesti tegu  alles eelmise sajandi lõpus laiemalt teadvustatud sündroomiga?

Minus tekitas see teema huvi peale ETV´s nähtud samateemalise saate. Seal väideti, et tegelikult ei ole ATH´d tänapäeval tõestatud ja käitumise normaalne variatsioon tõlgendatakse haiguseks. Karm reaalsus on, et tõestatud on ainult seda, et ATH sümptomite vähendamiseks loodud ravimid tapavad.

Tegelikult on hüperaktiivsust uuritud juba 1900 aastate algusest peale. Seda küll erinevate nimede all. Tänapäeval tekib küsimus, et kas hüperaktiivsus on kasvatamatus või tähelepanuhäire. Kas see on geneetiline häire? See kipub olema pärilik ja peab edasi kanduma kuidagi aju kaudu. Kuid väga oluline on ka välismaailm.

Hüperaktiivsust esineb kõige rohkem USA´s, kuid seal on ka väga palju valediagnoose. Seal on  ATH´d diagnoositud juba aastastel lastel. Kuid hüperaktiivsust ei diagnoosita ainult lastel.

Hüperaktiivsust ravitakse amfetamiini sisaldava psühhoaktiivse droogiga. Hüperaktiivsuse diagnoosiga inimetel on täheldatud bioloogilisi erinevusi, nagu näiteks stressis inimesel. Ja siis on vaja saada rohtu, mis aitab sellest välja tulla. Kas selle droogi turule toomine oli ravimitööstuse vandenõu või läbimurre? Mis juhtub siis, kui anname seda ravimit lapsele, kellele on pandud vale diagnoos? Me mürgitame last sõna otses mõttes. Mürgitame! Ravim häirib südamelihaste normaalset toimimist, mõjutab somaatilist keha kasvamist, hoiab ärkvel, tekitab külmust ja tuimust ning suitsiidiriski. Aga õige diagnoosi puhul aitab ta ka koos hüperaktiivsusega elus hakkama saada. Droogi kasutajad ise ütlevad, et on kõrvalmõjudest teadlikud, neil kujuneb välja juskui kaks isikut ja ravimi kasutamine nõuab suurt enesedistsipliini. Aga mis saab sümptomist, kui seda enam näha ei ole?

Ühe suure farmaatsiatehase juht ütles välja, et teda häirib asjaolu, et ta peab müüma oma ravimeid ainult haigetele. Ta tahaks, et saaks neid müüa kõigile, ka tervetele. Ta ütles välja selle, millest ei räägita- kust tulevad väljamõteldud haigused.

Sandra Steingraber, räägib oma raamatus “Mina olen ookean” (millest oli juttu ka minu postituses “Naftasse pakendatud vesi”) plii kahjulikkusest loote arengule. Et just plii sisaldus ema organismis või lapse vaimsele arengule saatuslikuks saada. Sest plii tungib läbi platsenta lootevedelikku ja teeb seal lapse aju arengule väga palju kahju. Uuringuga on kindlaks tehtud, et lapsed, kelle organismis leidub pliid, on madalama IQ´ga ja neil esinevad tähelepanuhäired. Plii on väga ohtlik kemikaal, mis tegelikult on tehislikult toodetud. Plii sisaldus inimeses peaks olema 0. Aga kuidas võib plii siiski ema organismi ja sealt veel sündimata lapse organismi sattuda? Kunagi toodi turule plii bensiin ja kasutati plii värve. Hakkas sündima hulganisti alaarenenud lapsi. Läks aastaid enne, kui seos pliiga suudeti tõestada ning selline bensiin ja värvid turult eemaldati. Kuid pliiga värvitud seinad võivad olla veel peidus kus iganes… Lisaks teame kõik ühte kohta, kust pliid leida. Meie kaenlaalune, kui haiguse korral temperatuuri mõõdame.

Sandra kirjutab ka sellest, et tegelikult räägitakse laste väärarengute puhul väga vähe keskkonna mõjudest. Ehkki need võivad olla isegi suuremad, kui geneetilised hälbed. Täpselt samamoodi oli ka filmis hüperaktiivsusest. Ei mingit sellepoolset asjale lähenemist. Filmis ütleb just, et keskonnamõju on täiesti olematu. Ma ei taha võistelda teadlastega, aga siiski on selline väide minu jaoks küsitav.

Tegin oma noorsootöötajaks õpingute ajal kursusetöö käitumishäirete kohta. Tollal oli see Eestis veel väga uus asi. Olin samal ajal ka ühe sellise klassi inglise keele õpetaja. Uurimustöö tegingi nende laste põhjal. Mäletan, et välja koorus kõigile kodune muster, kus oldi kas üksikvanema või mitte elutervete elukommetega vanemate lapsed. Ja käitumishäire kohta oli ka teaduslik tekst, kus märkis, et käitumishäired tekivad, kui laps esimesel kolmel elukuul põhjendamatult palju hüsteeriliselt nutab. Ikka tundide kaupa. Ja tean, et nii mõnigi minu uuritud noortest oli seda teinud, sest vanemaid ei olnud kodus nende näljakisa kuulmas…

Kas sinu laps on mängides lärmakas, küsivad hüperaktiivsust uurivad teadlased. Aga selle küsimuse juures tuleb mul meelde Puutepunkti saade, kus üks naine rääkis oma aasta- kahe vanusest lapsest. Laps mängis kogu aeg nii omaette. Istus ja pani klotse kokku. Ema mõtles, et küll on hea laps. Ja siis tuvastati lapsel suhkruhaigus. Ta ei saanudki olla aktiivsem ,sest tal ei olnud selleks jaksu.

Lõpetan oma sissekande lihtsakoelise küsimusega- võibolla tuleb laste hüpearaktiivsus hoopis tähelepanuvajadusest ja sellest, et meil ei ole enam aega oma laste jaoks?

Arhiiv