Üks laupäevahommik algas minu jaoks natuke teistmoodi, kui teised. Pidin ärkama varem, kui tavaliselt, et jõuda Põlvasse ja sealt koos Kristiina ja Margusega edasi Palupõhjale.
Meid ootas ees eemaldumine ja isekulgemine. See sai alguse juba Tartu maanteelt lumisele metsarajale keerates.
Aeg peatus.
Jõudsime Palupõhjale.
Astusime majja.

Juba esikust oli näha toas olev suur ümmargune laud ja selle ümber istuvad tuttavad näod. Suur soojus tuli südamesse ja kasvas leegiks iga kallistusega, mis oma eriliste sõpradega sai jagatud.Seekordse kohtumise mõte oli eemaletõmbumine ehk ritriit. Ajas ja ruumis koosloomise protsess, mille sisu kujuneb koosolijate kaasabil. Tabavamalt ei saakski kirjeldada, seda, mis Palupõhjal ka tegelikult toimus.Kõigepealt kutsus loodus meid oma rahu ja vaikusega. Loomade jälgede ja puude otsas olevate lindude keskel sai räägitud juba nii mitmedki põnevad jutud.
Jalgeall olevad lumevallid viisid meid edasi kas üksi oma mõtterada kulgedes või erinevate kaaslastega põnevaid emotsioone ja lugusi jagades. Taaskohtumise rõõm ning põnevad ideed olid need, mis meist sellel laupäeva lõunal Palupõhja metsade vahele kajama jäid.

Jalutuskäigu ajal saime ka oma jalgu puhata. Kuidas astuda oma sammud Palupõhja kaitseingli Helgi suunas ning siis jätta talle tere ütlemata. Astusime sisse tema pisikesest uksest, mis viis tema pisikesse tarre. Minu jaoks oli see justkui hetk Bullerby laste raamatust. Või nagu vanaemale külla minek. Et meie oleks nagu tema kümme lapselast, kes õuest kelgutamast on ahjuäärde sooja tulnud. Oli hea ja kodune.

Tagasi jõudes tervitas meid juba õues tõelise kanasupi aroom. Kõht oli juba nii nii tühi ja tõenäoliselt pidas mõnigi meist sellel hetkel jumalaks just Kristiina ja Marguse tandemit. Enne traditsiooniline Hansa ja maisteelamus võis alata. Loomulikult ei puudunud laualt magustoiduna ka äsja ahjust tulnud plaadikook.

Pealelõunane leiva luusse laskmine kujunes soojaks ja sügavaks hingede maalimiseks vaikuse lõuendile. Madise maheda tämbri saatel saime osa kaunitest juttudest Edgar Kase raamatust “Õnne mudel”. Õnne otsiti nii unenägudest kui oma mõtisklustest. Liigsest unelemisest äratasid meid aegajalt Marguse norsatused.
Kui õnn oli leitud, siis jagasime üksteisega lugusid lapsepõlvest. Ajast ja kohast, kus ennast esimesena mäletasime. Just sellena, kes me oleme ja tunnetest, mida üks lapse hing võib kogeda.

Õhtune olemine viis mehed sauna. Seda, mis jutud seal räägitud said, teab peale asjaosaliste üksnes väikese saunakese ümber puhunud jäine talvetuul.

Naised valasid endale veini ja jätkasid mõnusat lamasklemist. Põnevad, vaimukad ja südamlikud lood teiste kohta pugesid meie hinge ja harutasid seal lahti tahke, mida me üksteise kohta varem ei teadnud.

Paar tundi enne südaööd lubati ka naised sauna. Saunas aitasid meie igaihaljale ilule ja noorusele kaasa kohvipaks ning oliiviõli.

Lõpuks kogunesid kõik puhtad ja värsked saunalised ümmarguse laua taha. Õhtusöögist oli kujunenud südaöine eine. Saime oma tühjaks vihutud kõhud taas täis parkida, pärast mida jagus tublimatel meist juttu varajaste hommikutundideni.

Hommik tervitas suure vaikusega. Sellist vaikust ei kuule ma isegi enda kodus, maal metsaääres elades. Juhtub aga, et kuulen vahel krõbinat, mida väikesed majalised tekitavad ja kes oma külaskäikudega ka Palupõhjat õnnistavad. Tundus, et Looduskooli kontoris käis agar töö. Hiljem selgus, et see sama hiirepiiks oli arglikult, kuid meelekindlalt sekkunud öiste jutlejate vestlusringi. Eks ikka hakkavad külge inimeste veidrused, kui nende seas piisavalt kaua aega veeta.

Ärkamine võttis aega paar tundi. Võikude ja tatrapudru nosimise vahel said lauas olijad olla züriiks parima hommikusoengu valimisel. Kui kõik asjaosalised juba züriilaua taga istusid ja enam uniseid võistejaid ei ilmunud, tekkis lauale kõnepulk. Merikotka sulg, mis kutsus rääkima ja jagama. Ring, mis tähistas nii ritriidi algust kui ka lõppu, sai nädalavahetuse kõige hingestatumaks osaks.
Minul kiskus igatahes pisara silma. Õnnepisara. Millised fanatastilised inimesed oma sügavate mõtete ja tegudega. Veelkord kinnistus teadmine, et olen leidnud endale sõbrad. Erilised sõbrad, kes on igaüks erinevad ja sarnased, kaugel ja lähedal ühekorraga.

Sai palju jagatud ja kogutud. Sai vaadatud enda sisse ja tehtud koostööplaane.
Ja läksid taaskord igaüks oma teed.

Kui kurvi tagant hakkas paistma suur maantee, siis tundus nagu saaks uue kuue vana kell, mis pikka aega seisnud aega näitamata. Autod kihutasid seal eemal ja tekkis tunne, et metsavahelt välja keerates satume tagasi maailma, kus algab taas meeletu võidujooks. Seal, 10 sekundi kaugusel aeg enam seisa.
Aga kojujõudmine oli magus, sest tagasivaatamisega sai keeratud justkui puhas leht uueks aastaks.

Ja hinges oli teadmine, et seal väljal on keegi, kes teab. Teab, et sa oskad ja suudad.

Aitäh teile, minu erilised sõbrad, kaasajad:)

Arhiiv