Kui juba inimestest kirjutamiseks läks, siis tuleb see ka ära. Oma pojast peab ka oma blogis ju kirjutama.
Väike pisike sõber.
Ikka vahel mõtlen, et- minu laps. Päris minu enda laps.
Samuel. Äge nimi, eksole. Ise olen küll nii rahul. Tekib küsimus, et mis teistele lastele nimeks panna, kui ühel juba nii hea valik ees.

Samuel

Sama äge, kui on tema nimi, on ka Samuel ise.
Ehkki ta on alles 7 kuune ja tõenäoliselt saaksin mõne aasta pärast siia täpsema ülevaate tema iseloomust, veidrustest ja huvidest kirjutada, tahan siiski juba praegu panna kirja mõtted, mida temast arvan. Lahe on hiljem lugeda, et kas läks ka täppi.

Samuel armastab elu täiel rinnal. See naeratus, mille ta kingib kohe, kui silmad lahti teeb, sulataks ka kõige jäisema südame. Ta tahaks justkui hüüda- tere maailm, mina jälle siin.
Samuel armastab mürada ja ta justkui teaks juba müramise kirjutama reegleid. Millised on piirid, kust algab ja lõpeb nali. Kui müramise juurde kuulub ka suur doos naeru, siis on positiivse laengu päevanorm küll käes.
Ta on suhteliselt leplik poiss, mis tähendab seda, et ta ei jää kangekaelselt mõnda mänguasja tahma või millegi üle jonnima. Aga samas lööb temas välja ka see külg, et asjad peavad olema nii nagu tema tahab. Kui mingi mõte on pähe tulnud, siis nii võiks ka olla.
Samuel oskab omaette olla ja tundub, et ta ka naudib seda. Samas ei ütle ta kunagi ära heast seltskonnast. Ta armastab lähedust, põsk põse vastas lamamist. Ja oi kui suur kallimeister ta on.

Samuel naudib vanni ja massaazi ning armastab muusikat. Tal on väga elav huvi kõige uue vastu. Õues ei jõua ta ära vaadata kõike, mida vaadata on. Kui me kuskil käime- nädal aega Soomes, Tallinnas või mõned päevad kuskil SPA- s, siis on need kõige suurema arengu päevad. Talle sobib reisimine, maailma avastamine.

Niisama Samuel üldiselt ei nuta. Ikka mingi põhjus peab olema. Viimasel ajal on peamiselt see, et emme ei kuule, kui ta juba hüüab, et ei taha enam üksi olla, sest mänguasjad on igavad ja neid ei saa kätte. Kord päevas saame ikka pisarad välja ja see on hea. Kiidan ikka teda selle eest, et ta nutta julgeb ja tahab.
Tundub, et Samuel ei ole kartlik ja pigem tahab kõike katsetada. Iga päevaga muutub ta aina ägedamaks. Samas on talle vaja turvatunnet, oma emme või issi lähedust, et kõigele uuele vastu astuda.

Mõnus on see, Samuel armastab süüa. Ta kohe lausa mõnuleb süües. Ma ütleks lausa, et sööb nagu notsu- häälitsedes ja matsutades.
Ja ajalooliselt võiks ära märkida ka selle, et juba kaks nädalat käib Samuel potile ja on säästnud meid kakastest mähkmetest.

Selline pisike sõber on meil siin kodus. Ehk satun tema arengut siia tihedamini jagama. Seniks aga- aidaa, lähen vaatan, kuidas ta magab ja ootan juba hommikut. Et saada maailma kõige säravam naeratus ja kuulata pikka lobisemist sellest, mida kõike unes näha võib.

Arhiiv