Selleks, et hästi süüa ei pea pidupäev olema. - Creativity Catcher

Kell oli tänasel laupäeva lõunal 15.15, kui oma tegemised tehtud sain. Viskasin elutuppa vaiba peale pikali ja lasksin säraval talvepäikesel ennast soojendada. Mõtlesin, et mis siis tehtud sai. Peamiselt muidugi sai tehtud süüa. Mulle meeldib, kui saan keskenduda mingile asjale nii kaua, kui ma tahan. Tihti on aga argipäev nii kiire, et sada rauda korraga tules. Just nii mul juhe kokku jooksebki. Ja söögitegemine ei paku ka naudingut, kui seda nn ülejala tegema pean.
Täna sain ma söögitegemiseks aega võtta. Meid kauemaks kui üheks õhtuks külastanud inimesed teavad, et Orava majas ei pea olema pidupäev, et hästi süüa saada. Ja selleks ei pea meil ka külalised olema. Mulle meeldib teha head ja ilusat toitu. Otsustasin kohe hommikul enamus asju ära teha, et mitte päeva jooksul muudkui kööki tilkuda. Hommikupoolikust sai muidugi lõuna, aga tulemus oli uhke:

  • traditsiooniline laupäevahommiku omlett peekoniga;
  • lõunaks hakkliha-tomati-paprika-ananassi pitsa koos värske rukola-tomati-kurgi-sibula salatiga;
  • õhtuks enda tehtud kartulisalat ja kirsi-hapukoore kook;
  • õhtuseks snäkiks (mis nädalavahetustel kohustuslik veini või konjaki kõrvale) porgandi ja kaalikakangid dipikastmega.

Nämm. Kõht on nüüd mõnusalt täis. Kirsikook oli tõeliseks kirsiks päevale. Koos piparmünditeega sobis see nagu valatult “Õnne 13” juurde nautida. Jääb oodata veel “Midsomeri mõrvasid” ja snäkki veiniga.

Mainima peab ka seda, et kogu toit valmis puupliidil või selle ahjus. Ehk siis zero elektriga:) Pilti ma ei teinud, sest enne sai kõik söödud.

Ega ma ainult süüa siis ka ei teinud. Vahepeal lugesin raamatut ja pesin pesu. Koristasin ja mõtisklesin. Uusi ja vanu ideid. Põnevatest tööalastest väljakutsetest, mis ees ootamas.

Aga sinnani me varsti jõuame;)