Sisyphus ja Prometheus. - Creativity Catcher

Kas te teate seda Kreeka mütoloogia lugu?

Surelike soost kuningas Sisyphus veeretas karistuseks massivset kivi mäest üles ja nii kui ta puhkas, veeres kivi alla. Ta oli määratud tegema seda lootusetut tööd igavesti, sest ta ei jõudnud kunagi mäe tippu. Läbi aegade on seda müüti võrreldud kui lõpmatu ja mõttetu tegevuse väljendamiseks.

Sisyphuse järjekindlus oli imekspandav. No tal ei olnud muidugi ka mingit muud võimalust, kuid siiski. Ta veeretas ja veeretas kivi, püüdes võimalikult vähe puhata, et siiski ükskord tippu jõuda.

Julgeksin tuua siia mõttetuse asemel hoopis mõtte.
Inimene, kes tahab kuhugi jõuda, enda seatud eesmärki saavutada, võiks Sisyphuselt päris palju õppida. Alla andmata oma kivi aina kõrgemale lükata.
Isegi, kui sa puhkad, tuleb teha seda targalt- selg vastu kivi suruda, et mitte sellel lasta allapoole veereda. Ka puhkehetkel mitte kaotada kontrolli oma valitud koorma üle.

Meie kuningasoost kangelane ei saanud endale kahjuks koormat ise valida. See tehti tema eest ja võimalikult raske. Meie saame ise oma koorma valida. Seega tuleb teha seda mõõdukalt. Oma eesmärgid tuleb seada vastavalt võimetele. Et mitte korduvalt otsast alata või jäädagi tänapäeva Sisyphuseks.

Seda ei tea me kunagi, kui kõrge on mägi, mille tipus on ootamas platoo, kus kivi seisma jääb. Meie eesmärkide teostumine ei sõltu alati meist endist. Kuid mida rohkem oleme me selleks valmistunud, seda kergemini elame üle välised tegurid.

Peale seda mäge võib olla teisigi mägesid, kuhu veel kive lükata. Kuid jagades kivid erinevate mägede vahel, on palju kergem, kui püüda kõik kivid korraga ühe mäe otsa veeretada.
Kõige hullem on hakata lükkama mitut kivi mitme mäe otsa korraga. Siis ei ole jooksmisel ja tühjal tööl otsa ega äärt. Sest kivi mäekallakul ju ei seisa.

Ma ei ütle, et meil on vaja lõpmata mingit koormat kanda ja puhata ei tohigi. See jutt ei ole kõigile. See jutt on neile, kes tahavad midagi saavutada. Midagi, millest nad on unistanud. Lihtsalt unistamine ja rääkimine ei aita. On vaja ka kannatust, järjekindlust, töökust.
Sealjuures ei pea me muutuma tänapäeva Prometheusiks ja läbi valu oma koormat kandma. Kivi on vaja mäe otsa veeretada, midagi ei ole teha. Kuid me ei ole aheldatud mäe külge, kus kotkas iga päev käib meie sisikonda nokkimas.
Me oleme siiski vabad mütoloogilisest kurjusest ning karistusest ja saame enda mäe ise valida. Kui me enam ei jaksa, siis laseme kivil kuristikku kukkuda ja leiame uue mäe ning kivi, mida lükata. Aga kui kerge on seda teha? Oma eesmärgist loobuda.
Kui tugevad on ahelad, mis meid ennast meie unistuste küljes hoiavad?