Sõbrapäev. - Creativity Catcher

Avastasin täna, et ma ei ole oma 2006 aasta juulist alates peetud blogis kirjutanud kunagi sõbrapäevast. Huvitav, kas see päev on alati nii tegevusterohke olnud, et ei ole jõudnud kirjutada? Või olen alati sellel päeval saanud kõigi oma sõpradega koos olla ja ei ole tundnud vajadust kirjutada? Või olen mingi sissekande ära kustutanud siis, kui oma blogi Bloggerist WordPressi ümber tõstsin? Sest siis ma kustutasin ära kõik kanded, mis olid lihtsalt kas luuletus, laulu sõnad või muusikapala. Ja tõenäoliselt oli just nii, et ma väljendasid sõbrapäeva emotsiooni läbi kellegi teise sõnade:)

Aga aastal 2012 tunnen, et tahan kirjutada sellest oma sõnadega.

Sõprus on üks imelik asi. Sõpruse tähendus muutub ajas ja vanusega. Sõprust peab oskama hoida, kuid sõprust peab oskama ka minna lasta. Inimene on isekas olend. Kõik, mis me siin elus teeme, on tegelikult egost juhitud. Ideaalis see nii ei tohiks olla, aga ideaalini võime me ju kõik püüelda…
Ka oma sõbrad valime me egost lähtuvalt. Sõber peaks ikka meid millegagi täiendama, aitama meie elu täita või siis meie jaoks olemas olema, kui meil on raske.

Ma ei ole kunagi olnud väga suur sõprade inimene. Sõbrad on mul alati olnud seotud mingite elu etappidega või on meid ühendanud mingi hobi. Elus edasi liikudes on siiski jäänud igast eluetapist ka mõni sõber taskupõhja. Kellele aeg ajalt helistada, kellega kokku saada ja juttu rääkida. Võin neid üles lugeda kahe käe sõrmedel ja nemad on minu elu pärlid:)

Jah, mul ei ole palju sõpru. Ja mul on selle üle tegelikult hea meel. Ma ei ole kunagi inimesi oma südames väga ruttu omaks võtnud ja lasen ajal kulgeda omasoodu, et näha, millisest tuttavast tegelikult ka sõber saab. Sest minu jaoks on sõber just see, kellele ma tahan helistada, kui mul on head uudised. Ja muidugi ka siis, kui ma tahan teada, et kuidas sõbral läheb. Ma ei ole kunagi olnud murede kurtja ja olen ka ise püüdnud hoida sõpradele toeks olemast ainult siis, kui neil raske on.

Olen viimasel ajal vaadanud TV6 pealt “Seks ja linn” sarja. Minu arust on see tõeliselt hea film sõprusest.
Üks kõige armsamaid sõpruse hetki oli minu jaoks siis, kui Miranda oli saanud lapse. Teised kõik läksid mehi lantima ja tema istus kodus ja muretses, et miks poeg ei taha süüa. Carrie läks talle külla ja Miranda oli täiesti ahastuses, et ta ei oska rääkida muust, kui oma tissidest ja tite söötmisest. Carrie ütles, et sellest ei ole midagi. Aga Miranda raius läbi pisarate, et on küll sellest midagi, et temast ei saa ema, kes ei oska täiskasvanute vestluses osaleda. Ja siis ütles Carrie nii armsasti midagi sellist, et Miranda, sa oled üks meie seast, sa oled meie sõber. Sinu laps on nüüd osa sinu elust ja loomulikult pead sa mingi hetk rohkem temale pühenduma. Aga me ei kao kuhugi. Me ootame sind ja oleme sinu jaoks alati olemas.
Võibolla liigutas see mind sellepärast, et kui ise emaks sain, siis tundsin, kuidas mingi eluetapp keerles mõte, elu ja jutt ainult lapse ümber. Ja just Carrie sugust sõpra oleks siis vaja olnud.