Sügis. - Creativity Catcher

Tere taas.

Vaatsin täna, et minu viimane postitus on olnud täpselt kaks kuud tagasi. Olen seal kirjutanud, et ootan sügist ja see saab mõnus olema. Sügis on käes. Väljas sajab juba eilsest õhtust saadik vihma ja ongi mõnus. Kuna ma öösel pean nüüd juba päris tihti ärkama, siis oli lahe iga kord uinuda vihmakrabina saatel. See on mulle alati meeldinud.

Nüüd on ka käes aeg, kui saan rohkem kodus olla. Päris kreisid nädalad on seljataga. Kui ma ausalt ütlen, siis pean siiski veel sundima ennast projektikutsetest eemale hoidma. Maitea, kohe nagu ei oska ilma tööta olla. Tundub nagu ikka peaks midagi kuhugi kirjutama ja tegema. No nagu kevadeks valmistuma või nii. Aga ma arvan, et õpin paari kuuga selle tööta olemise mõneks ajaks ära. Peab võtma ka aega mõtisklusteks, et kuidas mõne asjaga parem edasi minna on.

Ivika on hästi tore, veab mind veel siiani koolitustele kaasa ja iga korraga õpin temalt nii palju. 16 oktoober tuleb veel viimane koolitus ja siis lubab ta mu puhkusele:) Nii vähemalt jäi jutuks. Hahaa…ega aju peab ikka saama ju tööd teha ja kodus passida oleks ka päris tüütu. Koolitaja amet on mulle väga meeltmööda ja paras on teha paus, et vaadata üle ka iseenda sihid ning eesmärgid selles suhtes.

Kõht on juba nii nii suur. Toimetades on kergem ja just niisama istudes on raskem. Aga varsti peaks siis kõhust ka lahti saama, sest tähtaja järgi hakkas viimane kuu jooksma ja Samuel lubas ikka sellel kuul ilusti reaalse inimesena meie pereeluga liituda.

Eile sorteerisin natuke Vändrast kaasa toodud pabereid. No minu enda märkmikke, kooli tunnistusi ja töid. Päris põnev oli. Võibolla leian siin pikkadel pimedatel sügis- talve kuudel aega ka paremad mõtted blogisse panna. Sest ma olin koolis tõeline kirjanduse ja kirjandite fänn. Ning lavaka sisseastumiskatseteks paberile pandud üllitised on ka veel täitsa söödavad.

Kõige armsam leid oli pisike telefonimärkmik. Aastast 1997…1999. Enne kui mobiilid tulid. Teate küll, selline kus on tähestiku järgi hea inimeste kontakte kirja panna. Ja seal oli näiteks O tähe all fotograaf Marise Mustla aadress, keskkooli aegsete sõprade lauatelefonid jne. Seal oli ka Ingmari telefoni number ja emaili aadress. Isegi kaks mobiili numbrit. Need loomulikult enam ei eksisteeri, aga eksisteerivad muide kirjad, mis on selle emaili alt meil omavahel kirjutatud;) Ja mis eriti äge- Eneli nime all olid isegi vanaema Tiiu ja vanaema Elsa lauatelefonid. Mitte, et ma aastal 1999 neist midagi teadnud oleksin, aga nende kaudu oli võimalik Enelit Kääpal kätte saada. Vaat siis, milline elu:)

Mõnusat värvilist sügist ja tuulelennulisi mõtteid!