Täna on see päev... - Creativity Catcher

…kui mõtted on peas rohkem kuhjunud, et võiks ka natuke siis kirja panna.

Ausalt üteldes on muidugi kogu aeg palju mõtteid peas, aga kõik ei ole siia kirjapanekuks ja tihtilugu need, mis siia sobiks, olen saanud kohe välja rääkida ning kirjutamise mõte kaob kuhugi… Ma olen mõtelnud, et mul võiks olla väike diktofon või midagi sellist, et kohe pähe tulevad mõtted, arvamused, ideed salvestada. Aga hmm…sellisel juhul jääb ära loomeprotsessi nautimine ehk jooksva mõtte kirjutamine. Oleksin justkui iseenda sekretär, kes protokolli koostab. Mõtete protokolli. Hehh, nojahh, seda olen ma ju ka õppinud. Hetkel on arvuti taga nii palju muud teha, et blogi on viimane asi, mille lahti võtan ja kui jõuaksingi oma jutuga kuhugi maani, siis oleks võibolla juba ülehomme. Ma ei loe internetist isegi uudiseid. Maitea…see ei ole nagu mittehuvitumine, vaid pigem enesekaitse. Ma ei taha kuhjata endal liigset informatsiooni. Energiat kulub niigi palju. Õigus on neil, kes ütlevad, et oma äri alustamine ei ole kerge. Eriti, kui raamatupidamisest mitte midagi ei tea ja avastad sõna bilanss või midagi sellist. Ei saa ka pahaks panna, sest miks peaks noorsootöötajale deebetit ning kreeditit vaja minema? Lisaks muidugi see, et kui peamiseks sissetuleku allikaks saab sulle projektide kirjutamine ja sa ei ole elus ühtegi kirjutanud. Bööö, suht naljaks eksole. Ma mõtlen just kirjutanud nii, et ka kuhugi saatnud ning ise vastutav olnud. Eks kaasosalisena ikka olen näinud ja teinud, aga see on midagi muud. Nagu on midagi muud ka iseendale nn sekretäri süsteemi loomine. Ehkki olen sellel alal praktikat saanud ja nii öelda iseõppija ning väikese koolitusega. Aga ise nullist alustamine, kogu struktuur jne. See on päris segane. Aga mulle on alati väljakutsed meeldinud. Noh, mitte just deiting..sellesmõttes, et ma olen alati kohtingutel ennast ebameeldivalt tundnud ja kuidagi võltsilt. Umbes et- tõesta ennast, et kas tuleb järgmine kohting või mitte. Õhtu lõpuks on juba suht ükskõik, sest sa ei viitsi.
Aga elu väljakutsetega ma viitsin jännata. See mulle isegi et meeldib. Ja mulle meeldib süsteeme luua. Ja uusi asju õppida ning kogeda. Sellepärast naudin ma seda pinget. Vahel muidugi tõmbab traadid kokku. Energia on kõik läinud…nagu tühjaks pigistatud õun. Mitte, et ma teaks, mis tunne on olla tühjaks pigistatud õun, aga ma tean, et energia laadimiseks istun õhtul televusseri ette (siis kui CSI või BONES või miski muu selline tuleb) ja hakkan õunu lõikuma. Igasugu asjade jaoks. Söömiseks loogish…aga alati mitte kohe söömiseks vaid moosiks või kompotiks või kuivatamiseks. Tegin töökojas ise ka vahva õuntekuivatus resti. Kärbsevõrgu tagusin pingule raami sisse. Selle saab radiaatori peale panna ja õunad peale kuivama. Selle idee sain ma muidugi teadagi kellelt- sellelt, kellel täna omanimeline päev on. Igal oinal oma Mihklipäev või igal Mihklil oma oinapäev või…kuidas see nüüd käisiki:D
Aga siin päevadest rääkides, siis lähevad need küll kiirelt. Juba oktoober ukse ees. Sügis. Mõnus aastaaeg. Algab mõtete kogumise ja iseendaga olemise aeg. Et siis kevadel jälle nina välja pista ja mürtsuva muusika saatel lõket teha või grillida. Sellesmõttes ei ole me loomadest väga erinevad midagi. Talveuni ja karjalaskepäev. Mõtle! On ju nii?
Aga on ka nii, et elukoha ja elustiili muutus on toonud mu ellu jälle mitu head armastust. Vana arm ei roosteta. Siinkohal ei pea ma silmas Ingmarit, sest ma ei pea kogu aeg ka teda silmas eksole ja armastusest temaga olete te juba niigi lugenud. Ei hakka ma siin läägeks muutuma.
Pean silmas hoopis materiaalsemaid asju.
Küpsetamine. Oi, kuidas ma armastan küpsetamist. Täielik stressimaandaja ja looming. Olen alati armastanud, aga mingihetk keerles see elulainetes põhja ja ununes sinna. Nüüd on see tulnud tagasi, küpsetamine, justkui rannale uhutud pärl. Ma mõtlen, et peaksin tegema siia eraldi nurgakese küpsetuse teemadel, et oma ideid jagada teistele asjaarmastajatele soss-seppadele nagu mina. Päris tore on hommikul süüa enda tehtud leiba ja määrida peale enda tehtud võimääret. Ja siis leiutada lõunaks valge- veini õunamahla kaste ning õhtul teha jogurti-jäätise kokteili värske karaski juurde. Hihiii…päris koomiliselt kõlas, aga that´s my reality. Tõesti. See määrde ja kastme asi ei käi küll küpsetamise alla, aga söögitegemise loomingulisuseks võib seda nimetada küll.
Mul tuleb meelde Sassu ütlus, kui ta mu leiba haukas, et issand- kuidas sul selleks kõigeks aega on. Jah, reaalsus on ka see, et on. Ja vahel kui ei ole, siis teen, et oleks. Aga üldiselt on mul praegu aega teha nii paljusid asju, mida olen alati tahtnud teha.
Nagu ka noortega tegelemine. Üks suurimaid väljakutseid praegu. See ei ole kerge töö. Taaskord see ütlus. Noorus on elu alus. Noortega tegelemine on läbi mõtlemine, enda tunnetamine, nende tunnetamine… kõike seda, mida üldse inimestega suhtlemine, kuid kraadivõrra rohkem. Üks väike viga võib maksta ühe noore inimese elu. Seda küll ülekantud tähenduses, kuid hoopiski mitte vähemtähtsamas. Aga ma naudin seda kõike. Alustada nullist ja võidelda. Enda eest ning nende eest. Viia neid äratundmisele enda potensiaalist ning näidata neile tohutuid võimalusi, mida maailm pakub. Selline meeskonna loomine ja ühtse hingamise tekitamine ei ole lihtne. Usaldus, usaldus, usaldus….noores inimeses ei teki see sugugi kergelt, kui ta ei ole varem midagi sellist kogenud. Aga ma tahan, et nad seda kõike kogeksid, et nad avastaks enda, oma sõbrad, oma pere, oma kodukandi ja koos tegemise jõu. See protsess on niivõrd nauditav…ma ei jõua ära oodata, kui ükskord on käes tulemus. Kuid kuna see tulemus ei ole mõõdetav, siis ei ole võimalik ka selle tähtaja määratlus või peatumine, kui aeg käes. Vaid edasiminek viib edasi. Ja kuna lõpp- punkti ei ole, siis tundub töö lõputu. Lõpmatus hirmutab ja tekitab küsimusi. Kuid mitte see lõpmatus.. see haarab. See viib endaga kaasa. Hahahaaa…mingid laulusõnad tulid siit praegu vist.
Taimed. Aed. Loodus. Taas avastatud vana. Maitsetaimed ning ravimtaimed. Kuhu midagi panna kasvama, milleks midagi kasvatada ja millal korjata ning kuivatada. Kuidas kujundada aeda ja selle eest hoolisteda. Mõtted, mis hetkel veel rohkem mõtlemise tasandil, sest kõige jaoks kahjuks aega ei jagu. Näed Sassu, on midagi, mille jaoks aega ei jagu. Aga kevadel jagub. Ja siis saab see armastus juured alla ning enam ei saa olla nii, et aega ei jagu. Siis peab jaguma.
Hetkel jagub aega majas ning töökojas sahmerdamiseks. Samuti üks vaimuenergia kogumise viise. Ehitamine, lihvimine, pahteldamine, planeerimine ja teostamine. Olen alati seda kõike teha tahtnud. Lisaks uue hobi leidnud. Vana mööbli taastamine. Mega ikka. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis võime oma magamistoa valmides lugeda vaid ühel käel üles esemes, mis sinna poest ise ostnud oleme. Ja peale seda võin ka vast reklaamida välja, et pakun mööbli restaureerimist sõpradele. Läbirääkimiste alusel. Peate olema valmis ka väikeste komplikatsioonide või kompromissidega, aga vähemalt on seal sees süda ja hing, soojus ning vabadus!!! Eksole;)
Oehh, praegu ma tunnen, et võiksingi kirjutama jääda. Aga leivataigen kerkib juba üle ääre ja KatIng Asjaajamise alused ootavad käskkirjaliseks kinnituseks valmis saamist. Mõte on nii lahti, et tahaks kogu mitme kuu mõtted siia kirja panna. Aga ehk hakkab neid hetki rohkem tulema. Mõtte salvestamise hetki. Tunnen kirjutamisest puudust. Raamat on peas valmis, aga kes kirja paneb?
Kirjutamine on vaimu leib.
Meil täna laual kama- kaeraleib.
Eks näis, mis homne toob.