Nüüd on küll kaua aega möödas minu viimasest blogi sissekandest. Ma arvan, et olen teinud neid oma mõtetes kümneid ja kümneid, kuid raske on olnud kirjutada. Olen 27 oktoobrist alates teel. Ja enne seda oli nii palju praktilisi asju, mida lõpetada, et kirjutamine jäi kuidagi tahaplaanile.

Jah, olen teel ja on hetki, kus ma ei tea isegi miks. Miks olen ma hetkel siin ja mitte kodus oma pere juures? Kas mul on seda kõike vaja?

Reis algas väikese perepuhkusega Itaalias. Sealt viis tee mind edasi Taani, kus ootas ees maailma kõige esimene ja mingis mõttes ka eksperimentaalne Story Dojo. Kirjutan kindlasti sellest varsti täpsemalt.

Sest nüüdsest olen ma lugude aktivist ehk Story Activist.

Aga kes ma siis ikkagi olen, küsid. Hea küsimus?
Mis sina arvad, küsin mina vastu.

Võibolla toob selgust selline lähenemine, et lugude aktivist on keegi, kes:

  • märkab, tervitab ja ühendab lugusid
  • töötab lugudega, et näha võimalusi ja saada nendest inspiratsiooni
  • kasutab, ühendab, segab targalt lugusid ja aktivismi ehk tegevust muutuste saavutamiseks

 

Ja nüüd olen Kreekas, Delfis, kus toimub Tool Fair VIII. See on treeneritele ja koolitajatele üle Euroopa, et vahetada omavahel häid meetodeid- jagada ning õppida. Kui ma siia kandideerisin, siis oli mul kindel kavatsus ka ise üks töötuba, meetodi tutvustus läbi viia. Kuid siis sain aru, et enne, kui saan jagada teistega enda lugu, pean ma ise seda mõistma. Ja hetkel olengi siin pigem iseenda loo leidmiseks.

Aga võibolla ka selleks, et näha:

  • milliseid lugusid räägitakse maailmas täna?
  • millised on lood, mida oleks vaja rääkida?
  • kuidas suhtuvad erinevad inimesed lugude jutustamisesse ja mis see neile tähendab?

 

Vaatame, kuhu see otsimine mind viib. Ja kui muu ei aita, siis saan küsida nõu Oraaklilt.
Sest just siin, Delfis ta ju pesitsebki- Delfi Oraakel.

Arhiiv