Meie Kating on teinud kodulehe ja e-poe ühele väga tänuväärsele ettevõttele nimega “Terve Valik”.

Agne Guthan on naine, kes ise tutvustab ennast sõnadega: “Terve Valiku algataja ja eestvedaja, mähkmenõustaja, potitamise nõustaja, sünnitoetaja, homöopaat ja emade nõustaja.”
Olen ka ise Agne poe klient ja väga rahul sealt ostetud siidi/villa lasteriietega. Praegu külma talve puhuks on selline soe pesu asendamatu. Mõnus materjal, kerge pesta ning kiirelt kuivav. Ainult diivanil mürades lähevad hirmsasti särtsu täis. Siis tuleb lihtsalt teised riided selga panna:)

Agne teeb ka kursuseid ja jaanuari alguses osalesin“Varajane potitamine” kursusel. See oli küll mõeldud beebide emadele või veel rasedatele, aga oodatud olid ka vanemate laste emad. Peale seda jaanuari kuu hommikupoolikut olen hakanud mõningatele asjadele teistmoodi mõtlema. Ja mitte ainult lapse potitamisele.

Sain sealt loomulikult väga palju häid nippe ja mõtteid, kuidas järgmise lapsega mähmevaba elu elada. Innustust sain ka sellele, et enda poja, kes selleks ajaks 1 aasta ja 2 kuuseks oli saanud, elu mähmevabaks muuta. Olen küll olnud see tubli ema, kes pestavaid mähmeid kasutab ja ühekordne mähe on peamiselt jalas olnud magades või kuskil külas käies. Aga siiski… Ja otsustasin, et sellele tuleb lõpp. Et sellel aastal ma enam mähkmetööstust ei toeta ja võibolla kunagi enam ei toeta. Ja toetan hoopis puhtamat Maad.

Võin ütelda, et minu ettevõtmist on saatnud suur edu. Hetkel on pojal veel öise une ajal ühekordne mähe, aga seda ka seetõttu, et mul neid detsembri alguse ostust veel alles on. Ja maiteagi miks…tahan need ära kulutada, et neid enam ei oleks. Mingi friik mõte. Aga ainult paar tükki ongi alles ja siis kaovad mähkmed meie majast, meie elust.

Eks see kõik tahab kannatust ja aega, kannatust ja veelkord kannatust. Aga olen seda meelt, et lapsega peabki vaeva nägema. Näiteks nagu söömisega. Lubasin Samuelil juba aastaselt ise sööma hakata. Oi kui palju jama sellega kaasneb. Kogu aeg riided, laud ja terve köögi põrand sööki täis. Aga ma olen järjekindel ja võib ütelda, et nüüd läheb enamus sööki juba suhu.

Aga läheme korra tagasi potitamise juurde. Et sellest lähemalt teada saada, registreeruge Agne kursusele. Minu jaoks oli kõige põnevam hetk see, kui avastasin, et Samuel on järsku suureks saanud. Kuidas seda seletada… nagu eneseteadlikumaks ja enesekindlamaks muutunud. Kui olime nädal aega päevast potitamist teinud, helistasin Agnele, et veel mõned asjad üle küsida. Ja siis jagasin ka seda avastust lapse kasvamise kohapealt. Ja Agne ütles, et ongi nii. Et kui laps saab hakata potil käima, ise oma häda õpib kinni hoidma, siis tema enesekindlus ja- teadlikkus suurenevad hüppeliselt.

Lisaks potitamise jutule rääkisime kursusel ka muudest lastega seonduvatest asjadest. Näiteks ema ja lapse lähedusest. Just füüsilises mõttes. Sellest päevast alates ei arva ma enam, et laps peab võimalikult kiiresti oma voodi minema või üldse oma tuppa kolima. Kas me tõesti peame olema nii isekad, et laps on vaja võimalikult ruttu enda eraelust välja saada. Laps on 9 kuud olnud osa meist ja nüüd tahame mõne kuuga selle sideme ja turvatunde temalt ära võtta. Äkki peaks me emaks saades endale teadvustama, et selle rolliga kaasnebki ühele väikesele inimesele kõige lähedasemaks olemine, loobudes mõneks ajaks iseenda mugavustest ja egost?

Samuel magab küll eraldi voodis, aga seda pigem seetõttu, et tal oleks meie toas oma pesa. See ei ole võrevoodi ja ta saab sealt ise välja tulla. Praegu on kõige nauditavam minu jaoks see, kui Samuel keset und oma voodist meile kaissu poeb. Maailma mõnus:)))

Rääkisime kursusel ka sellest, et milline vanusevahe lastel ideaalne oleks. Agne arvates on see 3 aastat. Et siis on laps saanud piisavalt ema tähelepanu ja lähedust ning valmis iseseisvamaks eluks. Olgu üteldud, et Agnel endal on 5 last ja 3 aastasena oskasid nad ise endale võileibu teha:)

Olen ise alati rääkinud, et tahan lapsed võimalikult väikese vahega saada. Enam ei ole ma selles nii kindel. Mõtlen, et kaks aastat ja isegi peale võiks laste vahe olla.

Esiteks tunnen seda iseenda pärast. Keha tahab taastuda ja hormoonid möllamisest toibuda.

Ja teiseks Samueli pärast. Peale aastaseks saamist on asjad jälle muutunud. Ta kasvab tohutu kiirusega. Tema energia suureneb, maailmapilt laieneb ja ta tahab seda minuga iga hetk jagada. Mina tahan sellest ise osa saada.
Hetkel on ka aeg, kus ta tahab tohutut lähedust. Ta istub päevas mitmeid tunde minu süles. Vaatame raamatuid, laulame, räägime juttu ja mürame. Tundub kuidagi ebaaus, et ta sellest ilma peaks jääma. Või õigemini ka mina sellest ilma peaks jääma. Paratamatult ei saa ma siis, kui uus laps majja tuleb, Samuelile enam nii palju tähelepanu pöörata.

Et siis sellised laupäevased mõtted Tervest Valikust, mis on minul aidanud palju tervemaid valikuid teha.

Aitäh Agne!

Arhiiv