Suguvõsa kokkutulek on omamoodi ettevõtmine. Selle läbiviimine on kuidagi erilisem, kui näiteks koolitus või suur juubel. Koolitusele tulevad tavaliselt kas võhivõõrad või tööalaselt seotud inimesed ja juubelil kohtuvad vanad tuttavad ning sõbrad. Aga suguvõsa kokkutulekul on üldiselt inimesed, kes üksteist küll ei tunne, kuid kes ei ole teineteisele ka päris võhivõõrad. Neid seob miski. Miski, mis on suurem sõprusest või tööst. Neid seob ühine veri, ajalugu ja esivanemad. Seepärast on ka õhkkond suguvõsa kokkutulekul hoopis teine.

Juulikuu teisel nädalavahetusel sai Võrumaal, Haanjamaa metsade vahel Suhka turismitalus kokku üle 100 inimese. Kokku sai ühe suure suguvõsa väikene haru, kuid perekonna võimu ja väge oli tunda palju.
Ehkki kohale tulnutest ei olnud paljud üksteist varem näinud, jäi kõrvaltvaatajale mulje nagu kokku oleks saanud suur punt vanu sõpru. Kohe tekkis väga sundimatu ning sõbralik õhkkond.

Avamise käigus saadi üksteisega põgusalt tuttavaks ja peale kehakinnitust liiguti juba sisukamate vestluste juurde, mida vahepaladena ergutasid lõbusad mängud.

Osalejad said jagada üksteisega oma nime saamise lugu ja väga vähe oli neid, kes seda ei teadnud. Kellele oli nime pannud ema, isa, ämmaemand või vanaema. Nimi oli saadud nii esivanematelt kui ka hetkel moes olevast lastesaatest.
Kõlama jäid ka teatud traditsioonid, et kindel täht nimes esindatud oleks või peres kõikide laste nimed ühe kindla tähega algaksid.

Omavahel jagati ka toredaid lugusid, mis ühel või teisel viisil seotud perekonna või suguvõsaga. Enamus lugudest sinna Suhkasse lendlema ka jäid, kuid nii mõneski kirjapandud loos jäi kajama suguvõsa suur ühtehoidmine ning teineteise abistamine.

Enne, kui päeva lõppenuks saime lugeda, olid paberile saanud ka uue kokkutuleku mõtted ning koguni 7 varianti suguvõsa laulu mustandist. Nüüd on, millega edasi liikuda. Loodetavasti said kokkutulekust indu kõik sellel osalenud ja leidub vabatahtlikke, kes järgmist kokkutulekut korraldada tahavad. Sest see ei ole ju kohustus, see on puhas rõõm:)

Ühele valgele paberile oli suurelt kirjutatud lause: “Lugusid ei ole vaja, et ülistada nii toredat suguvõsa.” Tõesti, ülistada ei ole vaja midagi nii ilmselget. Kuid kindlasti aitavad lood meil üksteist paremini tundma õppida, meelde jätta ja omavahelist sidet veel tugevamalt tunnetada.

Üks lugu sai kirjutatud ka selle kokkutulekuga. Ühe suguvõsa taasühinemise lugu. Lugu, mis loodetavasti kandub edasi veel palju palju aastaid, innustab sugupuu uurijaid, uute kokkutulekute korraldajaid ja annab igaühele teist jõudu olemiseks.

Arhiiv