Üksi olemine, gigolod ja hirmud. - Creativity Catcher

On erinevat sorti inimesi- energiavampiire, neutraalseid ja energiat andvaid. Viimaseid on küll maailmas ehk köige vähem, aga just nende hulka ma kuulun. Mariski ütles, et ma olen nagu päike, hoian inimesi ülaval. Mida vanemaks saan, seda rohkem tajun, et nii ka on. Aga seda rohkem on mul vaja ka hetki iseenda jaoks, et laadida seda energiat, mida siis ümberolijatele jagada.

Täna on see hetk, see päev. Päev iseendale. Oi kuidas seda naudin. Vaid mina ja muusika. Ja mitte miski vöi keegi ei saa sellisel hetkel mind segada. Täiesti tösimeeki vöin tunnistada, et sellistel päevadel ma isegi ei mötle midagi. Lihtsalt olen.
Täna ka olin. Vaatasin mägesid, inimesi ja järve, nautisin kuuma päikest, jahedat mägedetuult ja iseennast. Saatjaks Kayne West, Bob Marley ja teised toredad poisid.

Ainukesed, kes korraks mu idülli iseendaga rikkusid olid kaks kohalikku gigolot. Nad vist vaatasid eemalt, et olen hädas endale päikesekreemi seljapeale kandmisega ning astusid ligi. sain aru küll esimestest sönadest et Tere ilus daam, aga mulle tuli liiga värskelt meelde eelmise aasta seik, kus minu naiivsele söbralikkusele järgnes pakkumine- massazi eest seks ja marihuaana. No tänan ei ekosle. Milline pakkumine!!! Nagu mul paremat poleks teha. See selleks, täna tundusid need noormehed natuke küll viisakamad ja muidugi kena neist, et appi tahtsid tulla, aga mul oli endaga hetkel nii tore, et vaatasin neile neutraalse pilguga otsa ning ütlesin oma enda emakeeles- ma ei saa midagi aru. Vöibolla ma nii neutraalse näoga ei olnudki, sest paari lootusetut katsetust läksid nad minema.
Isegi, kui mul ei oleks mötetes ainult üks maailma vahvam meesterahvas, kes küll hetkel minust nii kaugel, ei oleks ma selliste kohalike gigolode liimile läinud. Sest mulle ei ole kunagi meeldinud liiga ülesvuntsitud libekeeled. Neil on oma roll juskui nii selgeks öpitud, et ei jää mingit avastamisröömu vöi ruumi spontaansusele. Mulle meeldib aga improviseerida. Kui te aru saate, mis ma mötlen:)

Ühe asja peale siiski mötlesin täna jooksmise ajal.
Ei teagi miks…

Minult on tihti küsitud, et kas ma midagi kardan ka.
Ikka kardan, kuidas muidu.
Kardan körgust ja teisi haavata.
Kardan välku ja ise haavatud saada.
Kardan et headus kaob maailmast ja kardan söda.
Kardan pimedust ja külmi inimesi.
Kardan, et lähedastega midagi juhtub vöi et unistused ei täitu.
Kardan lootusetust.
Köige rohkem aga kardan lähedastele pettumust valmistada vöi veel enam- iseendale seda teha.