Sõidan mööda Põlvamaa väikest maanteed Mooste poole ja mõtlen, et mis saaks olla sobivam tänasel Priiuse Põlistamise päeval, kui kohtuda inimestega, kes on oma südameasjaks võtnud rahvakultuuri. “Maale elama” algatuse raames olen teel Krista ja Raivo Sildoja juurde, et panna kirja nende lugu maal elamisest. Lugu, mis on täis armastust oma maa muusika vastu.

Taustaks raadiost tulev “Ei ole üksi ükski maa” mõtlen sõnadele kultuur, rahvus, oma maa, vabadus… ja lähen ajas 22 aastat tagasi. Meenub 1991 aasta augustikuu. Oleme õdede ja vennaga vanavanemate juures, ema ja isa on Soomes reisimas. Kõigest 10 aastase tüdrukuna tunnetan üleüldist suurt ärevust ja pinget- uudiseid raadiost, vanaema ja vanaisa omavahelisi pilke… Ühel hetkel tunnen muret, kas näen veel oma vanemaid ja teisel hetkel unistan, et saame Soome elama.

Meenub ka mingi tohutu hirm küüditamise ees. Hetkel jääb mulle ähmaseks, et miks ja millal, aga on meeles üks päev. Olen just koolist tulnud. Näen aknast, et meie maja ees peatub suur kastiauto. Minu hinge valdab suur paanika, et nüüd tullakse Siberi viima.

Hästi kummaline ühe 10 aastase lapse kohta. Võibolla oli selle põhjuseks minu suur teadlikkus sellest ajast. Käisin palju oma pimeda vanaisaga käest kinni jalutamas. Ja siis rääkis ta neid lugusid- küüditamisest, sõjast, Eestimaast. Rääkis lugusid, mis olid keelatud, lugusid, mis mul siiani südames…

On loomulikult halb, et meie maa on pidanud läbi tegema sellise katsumuse. Kuid mul on mingis mõttes hea meel, et saan mäletada sellist ajalugu. Ajalugu, kui viisime kokkuostupunktidesse ajalehti ja raudrohtu ning saime selle eest preemiareisi Riia loomaaeda või Tallinna lõbustusparki. Kui kõplasime suurte kampadena tohututel peedipõldudel, võtsime klassikaaslastega talongide eest sügisel kartuleid või kui tädi Tallinnast tõi delikatessküpsiseid, mida ühekaupa jagati. Saan mäletada ajalugu, mis paneb tundma austust vabaduse- sõnavabaduse, vaba turumajanduse, vaba reisimise ja mis iganes vabaduse ees. Meie põlvkond on sellesmõttes just need õnnelikud, kellele need mälestused on ilma sõjakannatusteta. Need mälestused on pigem sellised põnevad. Meie lastel aga puudub üldse selline mälestus.

Mooste rahvamuusikakooli majaMööda Mooste mõisaalleed sõites jõuan veel veeretada mõtet, et kas peaksime rohkem mõtlema sellele, kuidas praegusele põlvkonnale oma riiki ja kultuuri oluliseks teha, kui justkui vastusena näen Kristat, kes mulle Mooste Rahvamuusikakooli ukse pealt lehvitab. Kallistame. Täna ei kohtu võõrad inimesed. Oleme Kristaga juba ammused tuttavad ja pärit ühest kodukandist. Tema oli minu teejuhiks kunagisel gaidide liikumisel, tema abikaasaga oleme olnud mõnda aega kolleegid. Kui 2006 aasta talvel Islandil käisin, siis sain enne reisi teada, et Sildojad elavad oma perega päris lähedal kohale, mida külastan ja nii sai ka nende poolt läbimindud. Krista ja Raivo olid just omavahel rääkinud, et kui väike on ikka maailm. Külastasin neid täitsa juhuslikult Islandil ja nüüd külastan neid Moostes. Seekord siiski mitte juhuslikult.

Kõigepealt tehakse mulle tuur maja peal. Saan oma käega katsuda ja silmaga kaeda, et eurorahad võivad ikka väga õigesse kohta minna. Palju on veel küll ehitada ja mõned asjad ümber teha, kuid siiski- muusikakooli töö on täies hoos ja lausa nii suurelt, et esialgu plaanitud kahekümne õpilase asemel käib koolis üle viiekümne rahvamuusika huvilise.

Istume kohvitassi taha ja kuulan nende lugu. Kuidas nad heaoluriigis Islandil elasid. Kuidas presidendi kutse “Talendid maale” südamele vajutas ja nende kojutulekus oma rolli mängis. Kuidas siiki tagasi tulles võib avastada, et niikaua, kui sa ei ole inimestele konkurendiks on kõik sõbrad ja kutsuvad koju. Ja kui oled kohal, siis ei ole ühtäkki sind kellelegi enam vaja.

“Ükski prohvet ei ole kuulus omal maal”, ütleb selle kohta Krista.

Teeb kurvaks asjaolu, et on endiselt kogukondi ja inimesi, kes ei oska väärtustada sädeinimesi enda seas, enda kõrval. “Mida on oodata piirkonnalt, kus isegi juhid ei väärtusta inimressurssi. Kooli ja noortesse ei ole mõtet panustada, sest need ei too midagi tagasi,” tsiteerib Raivo kunagi kuuldud hämmastavaid sõnu.

Mooste RahvamuusikakoolKuid rõõmsaks teeb see, et on kohti, kus Krista ja Raivo sugused inimesed enda missiooni elluviia saavad. Saavad tunda, et nende õpingutel ja unistustel on väärtus. Nende töö läheb kellelegi korda. Moostele lähevad nad korda ja Mooste läheb neile korda. Esialgu küll rohkem kohana, kus teha hingelähedast tööd, kuid iga päevaga aina rohkem ka kogukonnana, mille heaolu eest südant valutada.

Krista silmad lähevad särama, kui ta räägib esimestest kokkupuudetest Moostega: “ Meid on siin alati nii poputatud ja hoitud. Ääriveeri ikka räägiti, et kui Islandilt ära tuleme, kas siis tuleme Mooste. Tundsime, et on üks koht, kus meie tööd on vaja. Tekkis mingisugune missioonitunne Mooste suhtes.”

Poolteist tundi lendab linnutiivul ja üha enam suureneb minus austus ja imetlus vestluspartnerite vastu. Tänu nendesugustele inimestele meie rahvus kestab.

“Tegelikult teevad paljud meist rahvakultuuri, nad ise lihtsalt ei tea seda”, ütleb Krista, “maale elama ei tulda enam selleks, et ellujääda. Meil ei ole vaja maaharijaid. Maal elamisel on tänapäeval hoopis teine filosoofia. On vaja meid, kui keskkonna väärtustajat,” lisab ta.

Tagasiteel kuulan raadiost Jarek Kasari lugu “Kirsti elab Reykjavikis”, mis on justkui kirss tordile tänasel kohtumisel. Krista ja Raivo tulid tagasi. Suurte lootuste, unistuste ning mõtetega. Ja Mooste võttis neid vastu. Veeretan veel peas Krista öeldud sõnu: “Kodumaale tagasi tulles olime algul nii suures õnnemullis- oma keel, oma teater, muusika ja raamatud. Nii suur oma kultuuri igatsus oli eemal olles tekkinud”.

Krista ja Raivo lugu saad õige pea lugeda maale-elama.ee lehelt.

Pildid on pärit Mooste Rahvamuusikakooli blogi galeriist.

Arhiiv