Vaimne enesetapp, kas hullem, kui suitsiid? - Creativity Catcher
Miks on taevas tähed,
miks on maa peal rohi,
kuhu ööseks läheb
kange tuulekohin? –
Mina tean, kuid sina
asju alles uurid,
oma peene nina
raamatusse puurid.

See Hando Runneli luuletus peaks hästi sobima tänast mõtet illustreerima. Eelkõige on see luuletus mõeldud lastele. Siin peitub oma tera- koolis käiv pisike inimene alles uurib ja küsib, tema jaoks on nii palju siin maailmas uut ja huvitavat. Ta tahab kõike teada. Aga miks täiskasvanuks saades enam miks ei tohi küsida? Luuletuse teine pool annab mõista nagu teaks siis me juba kõike.
Ka suur inimene ei tohiks kunagi lakata küsimast miks.

Ütledakse, et igas inimeses, kes kunagi ei lakka küsimast miks, on peidus filosoof. Kõik meist ei saa olla filosoofid, seda tõesti. Kuid kas peale koolitarkusi ja lapsekingadest välja astumist peab maailm meile nii tavaliseks ja iseenesest mõistetavaks muutuma?
Meie ümber on nii palju põnevat ja iga päev pakub midagi, mille puhul küsida- miks?
Kui me oma vaimu tapame, siis on see omamoodi suitsiid. Nürida ja tuima vaimuga inimesega ei ole midagi peale hakata. Jääb ära rõõmu tundmine pisiasjadest ja optimism, mõistatuste lahendamine, puzzlede kokkupanemine, maailmaavastamine. Kohtume tõsise ja igava maailmaga, mida nimetatakse täiskasvanute maailmaks. Kas see ongi iga lapse sihtmärk, kui ta tahab hakata teada saama miks?
Ma ei ole küll väga osav inimhingede insener, aga ühte võin küll ütelda- kui sa küsid endalt iga päev vähemalt kolm korda- miks, ükskõik mille kohta ja püüad leida omamoodi vastuse, siis annad vaimule värskendust ning näed maailma hoopis teise pilguga.

Miks punane on punane?
Miks mandariini koor on oranz?
Miks mannapuder tükki võib minna?
Miks ma ennast nii mõnusalt tunnen?
Miks loomad ei oska rääkida meie keeles?
Miks shokolaad nii hästi maitseb?
Seda lugu kirjutades tuleb Raadio 2st ülimõnus lugu Robert Downey jr. “River”.
Miks jõululauludel küll selline võim on?