Kui sa tahad oma silmaga näha, mis on Armastus selle sõna otseses tähenduses ja suure tähega, siis peaksid külastama minu vanavanemaid. 50 aastat abielu ja üksteisemõistmist. See, kuidas nad vaikides köögis istuvad justkui oleks sõnadettagi selge, mida teine mõtleb…kuidas nad kahekesi põllule lähevad ja seal koos oma armastatud maasikaid kastavad…kuidas vanaema vanaisale kohvi kallab või vanaisa vanaemale toetava käe ulatab, et toolilt tõusta. Armastus on seal igas pisiasjas…igas liigutuses, silmavaates, tugitoolis või seinakellas. Loomulikult mitte selline nagu äsja abiellunuil, mis on täis füüsilist naudingut, mis aastatega siis kas kasvab hingeliseks naudinuks või mitte. Sest tõeline armastus on ju nagu hea vein, mis aastatega aina paremaks peaks minema….ja tugevamaks. Ja ei kääri kunagi!!!

Vanaema on mul ikka lahe küll…hulkuvat kassi ei toidaks, vaid lööks raisa maha. Aga kuna vanaisa tahab talle süüa anda, siis hea küll- annab ise ka vahel. Mind üksi ujuma ei tahaks lasta, sest ükskord üks tüdruk läks ja ei tulnudki enam tagsi. Tühja sellest, et ära võin uppuda, aga kes mind sealt pärast otsida viitsib:D
Popsib aga endiselt salaja shokolaadi ja tellib Anttilast kaupa.
Ostis omale käimise kepid ja nüüd rallib küla vahel ringi.
Elurõõmu kui palju!!!

Oleksin jälle mehele saanud. Vanaema naabrimehe. Tubli vaikne maapoiss, majaga ja puha, 37 aastane…ja kuna vanaema arvates mulle visiitabielu sobiks ja vahel maal tahan käia, siis miks mitte eksole. Ja saaksin ühtlasi ka vanaema toad korda teha, kui juba oma abikaasal külas käin!!! Elu kui lill ah:P
Alguses ajas naerma,aga kuivaatasin, et vanaemal täitsa tõsi tagasi, siis… nojahh, tee sa vanainimesele selgeks, et enam ei käi kosjasobitamised sellisel viisil.
Minu arvates on see igivana teema, et kui lähed vanavanemate juurde või on suguvõsa kokkutulek, siis on esimene küsimus- kas sul kavaleri ka on? Appikene, ma ei saa aru, miks see nii tähtis on? Kas peab alati olema? Vanasti oli jah naiste peamisi eesmärke saada mehele ja rajada kodu mitme lapsega. Oehh…ja kui ikka kellegagi semmima hakkasid, siis kohe ju ka oldi paar ja peagi kõlasid pulmakellad. Kuidas sa siis ütled nüüd sellise küsimuse peale, et kavaleri ei ole, aga mõned seksvariandid küll. See oleks vanainimese jaoks ju täiesti mõistmatu!!! Ja mõndadele inimestele meeldibki üksi olla. Minule meeldib üksi olla. Eks mul ole ka omad momendid, kus tahan sooja kalli ja hoolivust. Momendid, kus keegi teistest natuke rohkem meeldib ja tahaks iga võimaliku hetke temaga veeta. Aga peagi leian ma iseennast ja avastan, et nii ongi hea- üksi, sõltumatu, vaba.

Eile leidsin hingerahu…Pärnu jõe kaldalt. Lebas seal ja ootas mind.
Hingerahu on üks oluline asi. Kui on hingerahu, siis võib inimene ütelda, et ta on Õnnelik. Mitte, et ma ei oleks õnnelik, olen küll…aga korraks kaotasin iseenda ja hetkeks ka hingerahu ja siis oli raskem naeratada.
Nüüd on jälle hea naeratada. Lausa nii hea, et ei saagi sellest lahti enam:)
Kas sina tead, kuidas hingerahu leida? Tore, kui tead, sest tegelikult ei saa siin mitte keegi teine õpetussõnu jagada või näpunäiteid anda. Mina leian hingerahu üksinduses ja vaikuses, linnas olles leian selle merega muret jagades.
Eile tundsin aga lausa füüsiliselt, kuidas hingerahu minusse voolas…tean täpselt hetke, kui see toimus. Vihma käes jões ujudes. Ja pärast taevasse vaadates. Kurvad mõtted lendu lastes. Kaugusesse, kuhu keegi ei ulatu. Sinna, kuhu nad jäävad ja enam kunagi tagasi ei tule!
Jäi alles vaid puhas rõõm!!!

Naerata ka sina:)

Arhiiv