Vastlapäevast ja neelupõletikust. - Creativity Catcher

Vikipeedia annab Vastlapäeva kohta sellise jutu:

Vastlapäev (ka lihaheitepäevpudrupäevliupäev ~ liugupäev) on kristlikus kirikukalendris ja eesti rahvakalendris tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Vastlapäeva nimetus ongi pärit saksakeelsest(fasten) või rootsikeelsest sõnast (fastlag), mis tähistab paastu.

Et paastuajal olid keelatud lõbustused ja rammus toit, siis kasutati vastlapäeval juhust, et enne veel korralikult pidutseda ja süüa. Eesti traditsiooniline vastlatoit on herne– või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ning pikk vastlaliug ennustab järgnevaks suveks head linakasvu.

Paljud romaani rahvad tähistavad vastlapäeva karnevalidega. Anglosaksi traditsiooniks on vastlapäeval pannkookide söömine. Vene rahvatraditsioonis on pidustustele ja pannkookide söömisele pühendatud terve nädal – võinädal (масленица).

………………………………………….

Uudistest näitas ka suurt Rio de Janero Karnevali, mis vältas tervelt 4 päeva. Lõppeski siis meie järgi vastlapäeval.

Muidugi on küsitav eetlaste vastlapäeva tähistamine selle õiges tähenduses. Pigem on see lihtsalt natuke teistsugune talvepäev. Omamoodi lahe on see siiski, kui inimesed, kes tavaliselt isegi suppi ei söö, söövad sellel päeval traditsioonilise kausitäie herne- või oasuppi. Isegi dieedile üteldakse ei, kui vastlakukkel vastu vaatab. Ja kui muidu kelguga mäel ei käida, siis selle ühe liu tahaks igaüks ära teha. Et mingi maagia vastlapäeval ikkagi on.

Tegime meiegi oma kodus traditsioonilise vastlapäeva. Lõunaks sõime hernesuppi ja vastlakuklit. Kahjuks ei olnud ma sellel aastal väga tubli perenaine ja lasin poe toodetel meie maitsemeeli paitada. Mäest alla sõit oli aga vägagi ehtne. Igaüks sai oma pikad linad väljateenitud. Peale liulaskmist läksime ka vastlasuusasõidule. Suusasõit oli õhtuses tuisus nii intensiivne, et järgmine hommik tervitas mind ägeda neelupõletikuga. Ei mäletagi, millal ma viimati nii haige olin. Neelata oli hirmus valus ja pea tuikas otsas. Kõik kondid ja lihased valutasid. Ainult voodis pikali oli hea olla. Söögiisu oli täiesti null. Isegi vett ei tahtnud juua. Peale regulaarset Neo-angini imemist, C-vitamiine ja küüslaugutablette tundsin õhtul ennast juba märksa paremini. Mõni kurgivõileibki läks koos pärnaõie teega loosi. Heitsin juba kella kümne ajal uuesti magama. Tänane hommik algas natuke paremini. Kuid siiski oli vaja paratsetamooli ja neo-angiini, C-vitamiine ja küüslaugutablette. Tundub, et sain haigusest päris kiirelt võitu, aga ülbeks ei tohi minna. Peab endale ikka rahu ja taastumisaega andma.

Üks huvitav faks seoses haigeks olemisega. Lugesin kuskilt, et haigena ei tohi magusat süüa ja magusaid puuvilju ka. Et suhkur pidi just haigust toitma. No ega tõeliselt haigena ei taha magusat nähagi. Täna olen ka veel päris söömata, üks võileib hommikul läks kohustuslikus korras alla, sest kõht oli lihtsalt nii nii tühi. Aga eks haigus veel pesitseb sees ja võtab mu söögiisu endale.

Meie küla inimesed on vist tõelised paganad. Sest meie ei hooli, et paastuaeg käes on. Meie teeme oma vastlapäeva tralli täna. Saab seljankat ja pirukaid, mürtsu ja trummi. Ja pikka liugu lasta ka. Loodan, et jaksan natukenegi ennast kokku võtta ja kaema minna. Olen tegelikult nn asja peakorraldaja, aga aastatega olen õppinud seda, et peakorraldaja asi on niidid kokku tõmmata ja kontrollida, et igaüks teab ja teeb oma osa üritusest. Ja meil on nii hea tiim, et minul ei ole täna vaja enam midagi teha.

Homme on vabariigi aastapäev ja pingviinide paraad:)