Hea lugeja!

Kui juba natuke teemaväliste postituste jagamiseks läks, siis soovin avada killuke iseendast ja enda minevikust. Panen siia loo, mille kirjutasin 2011 aastal Merit Raju raamatu “Leia oma tee” jaoks. Merit palus, et jagaksin lugu julgest muutusest ja siiani ühest parimast otsusest minu elus. Täna ei ela me enam Ingmari lapsepõlvekodus, vaid oleme loonud päris oma kodu 25 km kaugusele, kõige ilusamasse paika Eestis. Meie poeg on saanud juba 10 aastaseks ning tal on ka 8 aastane väikevend. Loos olev kass vaatab meid ülevalt pilvepealt, kuid nüüd rõõmustavad meid igapäevaselt kaks kassipreilit, kes said just 1 aastaseks. Kuid endiselt oleme iseenda peremehed ja ühemehe ettevõtjad- Ingmaril oma firma, minul oma. Ingmari suur väärtus on turvaline internet ning sellel põhimõttel aitab ta inimestel luua kodulehekülgi. Minu põhitegevuseks on saanud visuaalse mõtlemise ja lihtsustamise edendamine, uurimine ning õpetamine. Me naudime palju reisimist (mitte hetkel, kuidugi :))), sportimist ning perega koos olemist.

Aga ka lugu minevikust on meenutamist väärt 🙂

——————————————————————-

Kohtusime Ingmariga 2007. aasta suvel tema lapsepõlvekodus Võrumaal. Vaevalt, et ma sellel suveõhtul oleksin võinud aimata, et kohast, kus kohtusime, saab meie ühine kodu ja kõikide unistuste varasalv. Aga just nii ongi läinud. Järgmise aasta kevadel otsustasime juba elukaaslastena, et läheme Võrumaale elama. Täpselt nii otsustasimegi. Et läheme. Jätame oma suhteliselt eduka töö Tallinnas ja seame ennast sisse 260 km kaugusel. Päris niisama see otsus muidugi ei tulnud. Ingmari lapsepõlvekodus toimus talvel väike tulekahju ja kindlustuse rahade eest tuli kahjud korda teha. Võtsime nõuks, et ei telli ehitusmehi, vaid püüame ise suvel ehitustöödega hakkama saada. Ja ühtlasi ka vaatame, kuidas meile see maaelu
meeldib ning kas jääme pidama. Mõte oli ka selles, et pühendumegi suvel ainult majaehitusele ja eks siis sügisel hakkame endale tööd vaatama. Aga nagu alati, on
saatusel omad plaanid.

Olin enne Tallinast äratulekut ka natuke maad uurinud. Kohaliku valla arengukavas oli kirjas, et peab toimima noorsootöö, kuid teadsin, et tegelikkuses seda ei eksisteerinud. Kirjutasin kohalikule vallavanemale, kes ma olen ja et olen noorsootöötaja paberitega ning nende valda elama kolimas. Vallavanem võttis minuga ühendust ja selgus, et neil oleks juba kohe meile koostööd pakkuda. Üks noorsootööalane projekt oli vaja läbi viia ja otsustasime selle teostamiseks luua osaühingu. Samal ajal hakkas Ingmar otsima omale tegevust, et osaühigule ka kohe muud rakendust leida. Kuna ta tuli ära ühest suurfirmast, kus tegi IT-alast tööd, tekkis võimalus oma ettevõtte alt ka IT-teenuseid pakkuda. Juuli lõpp leidis meid juba ettevõtjatena, kes vaikselt omale juuri alla ajama hakkasid. Sügisel lõime vallaga käed, et alustame uuest aastast noorsootöö korraldamist valla ametlike partneritena. Selleks asutasime uue MTÜ, sest olime saanud juba targemaks ka projektide maailmas: selgus, et just MTÜ alt on võimalik neid teostada. Lisaks hakkasime kaasa lööma küla edendamises. Võime julgelt ütelda, et tõime siia värket verd ja entusiasmi. Koos teistega kirjutasime valmis piirkonna arengukava ning oleme hetkel külamaja ja valla noorsootöökeskuse rekonstrueerimise eestvedajad. Tänaseks on MTÜst saanud minu töö ja osaühingust Ingmari oma.

Armastamegi ütelda, et lõime MTÜ, sest Ingmar uskus minusse ja minu armastusse noorsootöö vastu ning osaühingu lõime, sest mina uskusin Ingmarisse ja tema armastusse IT vastu.

Päris vanal rasval me siiski liugu ei ole lasknud. Kuna väikeettevõtjatel raha napib, siis olen kõrvalt õppinud ära raamatupidamise. Aastal 2008 ei teadnud ma veel midagi bilansist või kasumiaruandest, aga just neid ma nüüd noorsootöö vahelduseks teen. Samamoodi ei teadnud Ingmar midagi kodulehekülgede valmistamisest, kuid ometi on sellest saanud nüüdseks tema ainus ja armastatud tegevusala. Töötame mõlemad kodus ja enam teistmoodi ette ei kujutaks. Meie liit on aina tugevnenud. 2011 aasta suvi ehk kolm aastat hiljem Suurest Elumuutusest leiab meid tähistamas oma teist pulma-aastapäeva ja seda koos 8-kuuse poja Samueliga.

Kui ma mõtlen tagasi sellele ajale, kui siia elama tulime, siis ei mäleta ma mingit hirmu. Olen alati olnud elumuutuste suhtes julge. Pigem olid teised need, kes küsisid, et kas ma olen kindel, mida me seal tegema hakkame ja ütlesid, et mind ei võeta omaks. Olen pärit Pärnumaalt ja arvasin kunagi, et Lõuna-Eesti on küll viimane koht, kuhu elama minna. Ja seal ma ometigi ühtäkki olin koos Ingmariga, kogu oma maise vara ja värskelt soetatud pisikese kassiga, kes on meile olnud hindamatuks kaaslaseks kogu selle aja. Ingmarile oli kõik sellevõrra kergem, et tema tuli elama kohta, mida ta tundis, inimeste sekka, keda tundis ja ta oli alati teadnud, et tahab Võrumaale tagasi tulla. Eks temal olid omad hirmud tööalaselt, et kas me jääme “ellu”, kas suudame teenida endale elatist, et mitte saba jalgevahel tagasi pealinna joosta. Minu raskused olid pigem emotsionaalsed. Olin mingis mõttes võõras kohas ilma lähedasteta. Sellisel hetkel sain aru, kui palju kaaslane mulle jõudu annab. Ingmar on alati olnud mulle toeks ja aidanud pühkida igatsuse- või murepisaraid. Sest raskeid hetki tuli ikka ette. Oli ka hetk, kus kartsin, et äkki klammerdun liialt Ingmarisse ja kaotan ennast. Kuna olen alati väga iseseisev olnud ja see oli omadus, mis Ingmarit minu juures väga köitis, siis ei saanud ma lasta ennast kellestki ega millesti sõltuvaks muuta.

Ja seda enam olen näinud vaeva endale oma maailma loomisega – ehitanud üles töö, mida armastan ja ennast edasi arendanud. Noorsootöö kõrvalt olen nüüd ka koolitaja ja kaasamismeetodite praktiseerija.

Meie elumuutus on muutnud palju ka meid endid. Järjest rohkem peame oluliseks maalähedust ja loodust. Püüame süüa võimalikult palju omakasvatatud toitu. Asjad ei oma enam nii palju tähtsust. Maal on inimesed lihtsamad ja soojemad. Mina olen saanud küll nii hea vastuvõtu osaliseks, et võin julgelt ütelda – ma ei ole ennast kuskil paremini tundnud, kui siin, Võrumaal. Armastan väga süüa teha ja mul on hea meel, et saame kõik toidukorrad perega koos veeta ja valmistame süüa oma kasvatatud viljadest. Just hommiku- ja õhtusöögid on mõnusalt pikad ja väärtuslikud. Osa ajast on vaja majapeal toimetada või võtame Ingmariga mõlemad oma aja spordi tegemiseks. Need on hindamatud üksiolemise ja laadimise hetked.

Kindlasti saab sellist elumuutust teha üksinda, kuid mina arvan, et koostöös peitub jõud ja kahe inimese ning pere vaheline suhtlus ongi ju eelkõige hea koostöö. Võib väita, et selline suur muutumine võib ka inimesi lahku viia. Olen nõus.

Aga meie võti on selles, et oleme muutunud koos ja jäänud kindlaks ühistele väärtustele. Väärtused on need, mille baasil inimsuhted püsivad. Me innustame ja tunnustame üksteist. Ja räägime, räägime, räägime…

Me ei ole kunagi elanud õhulossides ja ei ela ka päris lossis. Oma ettevõtte ja MTÜ ülesehitamine ei ole olnud meelakkumine. Meie tööpäevad on siiani pikemad kui kaheksa tundi ja tasu selle eest endiselt väike. Kuid meie jaoks on tasu see, et oleme iseenda peremehed.Saame tööd teha oma kodus oma valitud ajal. Saame iga kell üksteise seltskonda nautida, keset tööpäeva õue jalutama minna, üksteisele toetava kallistuse jagada või lapsega mängida.

Ka lapse saamine ei ole meie elu eriliselt muutnud – meie poeg on toonud elule hoopis uue värvingu. Nüüd tunnetame eriti selgelt kodus töötamise plusse. Ingmar saab igast lapse arengust osa just selle kõige kuumemal hetkel, mitte õhtul pärast tööd. Kui vaja, siis tegeleb ta lapsega ka tööajal või teeme midagi koos ära. Nii on meist saanud ühtehoidev lähedane perekond. Teeme endiselt mõlemad tööd, mina sel ajal, kui laps magab. Jah, laps vajab oma enesekindluse ja oskuste arendamiseks väga palju tähelepanu ja aega, kuid olen veendumusel, et ka emale peavad jääma tegevused, mis on just temale “laadimiseks” hädavajalikud.

Leidsin oma blogist 2008. aasta mais, siis, kui kolimiseni oli jäänud nädal aega, kirjutatud read:

Aeg peatub.
Kohe varsti.
Hakkab olemine ja kulgemine.
Täisväärtuslik maailma tarbimine.
Kauge tähe tagaajamine ei vii kuhugi.
Siin samas on soe pihk, mis viib edasi.
Mitte käesolevaga leppimine, vaid leitud vääritud saavutuse nautimine.
Õrna õnne õnnelik õnnestunud õitsemine.
Õnnekus.
Õnneks ei ole palju vaja.
Õnneks on vaja kõike!

Kuidas ma küll juba siis oskasin seda kõike nii täpselt sõnadesse panna?