Pliiatsi usku inimesena olen mitmel korral saanud skeptiliste arvamuste osaliseks, et no kes enam käsitsi märkmeid teeb ja HALLO Kati, meil on digiajastu 😀 Arvutiga saab kiiremini kirjutada, selekteerida, online tegevusi juurde lisada, internetist infot otsida jne jne. 

Aga on uuringuid, mis tõestavad vastupidist. Näiteks uuring, mis pärineb aastast 2014, kui teadlased Pam Mueller ja Daniel Oppenheimer viisid läbi kolm eksperimenti tudengitega, kes tegid märkmeid kas arvutis trükkides või käsitsi paberil. Hiljem tudengeid testiti, et saada teada meelde jäetud detaile, materjali sisulist mõistmist ning tudengite võimet infot sünteesida ja üldistada. Teen lühikese ülevaate Scientific American veebilehel ilmunud kokkuvõttest selle uuringu kohta.  

Uuringust selgus, et tudengid, kes tegid märkmeid käsitsi, olid testimisel edukamad ehk nad õppisid paremini.
See tähendab, et nad mäletasid rohkem ja said õpitust paremini aru. Mueller ja Oppenheimer postuleerivad, et käsitsi märkmete tegemine nõuab erinevat tüüpi kognitiivset töötlemist kui arvutis märkmete tegemine. Käsitsi märkmete tegijad peavad tempot maha tõmbama, sest nad ei jõua iga sõna kirja panna. Nad sünteesivad ja mõtestavad rohkem, toovad välja olulise. Seega sunnib märkmete käsitsi tegemine aju palju rohkem kaasatöötama ning need pingutused soodustavad kuuldu mõistmist ja salvestamist. Seevastu arvutil kirjutades saab kiirelt tippida, loengu sõna sõnalt maha kirjutada, ilma selle sisule tähelepanu pööramata.

Võiks öelda, et peamine probleem ongi siin verbaalsete märkmete tegemine.
Isegi, kui arvutikasutajatele öeldi, et ärge tehke ainult verbaalseid märkmeid, sõna sõnalt ülestähendusi, ei suutnud nad teha teisiti. Ja seda seetõttu, et teksti trükkides on märksa lihtsam tugineda vähem nõudlikele ja mõtlematutele protsessidele.

Oluline on siinkohal välja tuua, et enamikes teistes samalaadsetes uuringutes on kasutatud vahetut mälutesti, mis tehti tavaliselt vähem kui tund pärast õppesessiooni. Päris elus hinnatakse õpilasi aga uue materjali omandamiseks päevi, kui mitte nädalaid ja kuid hiljem. Siit võib ilmneda väide, et kuna arvutil märkmete tegijad ei pruugi loengu ajal nii palju süveneda ja mõista, siis teevadki nad kohese testi puhul märksa halvema soorituse. Näib mõistlik eeldada, et kuna nad suudavad panna kirja palju rohkem informatsiooni, kui käsitsi kirjutad, siis peaksid nad hilisema testi puhul tegema parema tulemuse, sest on saanud võimaluse oma materjal üle vaadata ja läbi töötada.

Aga ei! Mueller ja Oppenheimer tegid katse ka selle kohta. Katsealused teadsid, et neid testitakse nädala pärast ja neile anti võimalus enne lõplikku hindamist oma märkmetega tutvuda. Kuid ka siin said käsitsi märkete tegijad paremad tulemused. Võib arvata, et kuna käsitsi tegemine sisaldavad õpilaste enda käekirja ja sõnu, võivad need olla tõhusamad märksõnad ehk sütikud, et mälu ergutada ja õpitud sisu meelde tuletada.

 

Muelleri ja Oppenheimeri uurimused on meeldetuletuseks, et isegi kui tehnoloogia võimaldab meil aega võita, ei soodusta see alati õppimist. Kui soovime, et õpilased sünteesiksid materjali, teeksid järeldusi ja näeksid uusi seoseid, siis peame julgustama neid kasutama rohkem oma ajujõudu. Ja seda toetab käsitsi märkmete tegemine.

Loomulikult saavad nii uurijad ( mina koos nendega) aru, et on väga raske müüa tudengitele paberit ja pliiatsit mõtlemise tööriistana. Kuid siin saab vaadelda neid vahendeid tinglikult, sest paberiks võib olla ka tahvelarvuti ja pliiatsiks digipliiats. Arvutis märkmete tegemine ei ole halb, kui me ei muutu salvestusmasinaks. Ka käsitsi märkmeid tehes on enamus inimesi lihtsalt kiire kirjutamise peale väljas- et saada kirja võimalikult palju informatsiooni.

 

Kokkuvõtvalt on asi pigem selles, kuidas me oma mõtteid ja kuuldud informatsiooni kirja paneme-
kas me kasutame märksõnu, et tuua välja oluline;
toome sisse mõttekaarte, kujundeid;
selekteerime, seostame ja sünteesime infot.
Teadlik märkmete tegemine ehk inglise keeles sketchnoting on rakendatav ka tehnoloogiaga. Kõik algab tahtmisest ja julgusest.