Juba aastakümneid on õpetajad kasutanud töö korraldamiseks erinevaid mudeleid ja raamistikke, et näidata kavandatava õppetöö struktuuri, ülesehitust ja eesootavaid tegevusi eesmärgile jõudmiseks. Inglise keeles on kasutusel sõnapaar Advance Organizer ehk visuaalne korralduspraktika, mida saab kasutada tunni või õppetüki alguses õpilastele uue info esitamiseks. Sellised korraldajad pakuvad ülevaadet omandatavast materjalist või läbitavast protsessist, aidates õpilastel luua seoseid peamiste ideede vahel ning täiendada neid oma mõtete ning omandatava informatsiooniga.

Kaks naist Texasest, Houston-Clear Lake’i ülikooli õppekavade ja juhendamise professor Denise McDonald ning keskkooli õpetaja Rachel Vines arutlesid oma 2019 aastal avaldatud artiklis nendest praktikatest just ümberpööratud klassiruumi kontekstis. Ümberpööratud õpe (ingl flipped learning, flipped classroom) on õppetöö ülesehitamise meetod, mille korral omandab õppija uue teabe iseseisvalt, mitte klassiruumis. Iseseisvale tööle järgneb auditoorne õpe, mille käigus sünteesivad õppijad õpetaja juhendamisel uusi teadmisi ( https://en.wikipedia.org/wiki/Flipped_classroom). Erinevate uuringutega on tehtud kindlaks, et sellised mudelid töötavad ja aitavad õppijal olla organiseeritud ning mõista õpitut. Eriti juhul, kui tegu on iseseisva- või distantsõppega.

 McDonald ja Vines vaatlevad märkmete visandamist (sketching), kui ühte võimalikku õpistrateegiat, et asendada valmisolevad mudelid õppija enda märkmete ning mudelitega.

Oma artiklis toovad nad välja, et õpetaja poolt loodud raamistik ei anna piisavat iseseisvust ning isikliku tähenduse loomist. Autorite poolehoid kuulub õppija enda märkmete visandamisele kui isikliku mudeli loomisele, mis võimaldab luua oma arusaama õpitust. Lisaks annab see võimaluse olla mängulisem ning loovam. Märkmeid visandades saab lisada visuaale, graafikat ja stiliseeritud teksti, mis muudab märkmed igale õppijale individuaalselt tähenduslikuks.

McDonald ja Vines toovad välja Picasso tuntud lause, et iga laps on sündinud kunstnik, aga robleem on selles, kuidas seda annet täiskasvanuks saades alles hoida.

Sellest lausest võtan kinni, et nõustuda ideega, et kui me juba varakult hakkame koolis oma mõtteid visandama, kasutama teadlikku kritseldamist kui mõtlemise tööriista, siis säilitab see julguse joonistada ning sellega koos kasutada joonistamist ka loovuse säilitamiseks ja arendamiseks.

Nõustun siinkohal autoritega ka selles, et märkmete tegemist peab õppima. Sest see erineb siiski kunstitunnis õpitavast ning on teise eesmärgiga. Õpetaja peaks seda teadlikult õpetama, andma õpilastele kätte lihtsad võtted ja peamised elemendid visuaalide loomiseks. Lisaks tuleks seda teadlikult koos praktiseerida ja juhendada.

Siit jõuame selleni, et õpetaja peab eelkõige ise lihtsat märkmete visandamist oskama, et õpilasi juhendada ja neile eeskujuks olla. Hea on tõmmata paralleel ühe mu varem blogis avaldatud artikliga, kus Kreekast pärit alghariduse dotsent Maria Papandreou vaatleb joonistamist kui tegevust, mis toetab arengut, parandab mõtlemist ja suhtlusoskust. Ta toob välja, et õpetajakoolituses peaks kasutusele võtma uued meetodid, mis paneksid tulevasi õpetajaid saama aru joonistamise tõelisest olemusest, et seda julgemalt ja teadlikumalt kasutada.

Visuaalse mõtlemise ja teadliku kritseldamise praktiku ning suure entusiastina olen oma õpingute ja tööga just selles suunas liikumas.

Unistan sellest, et ühel hetkel on mõtlemine koos pliiatsiga viidud õpetajakoolitusse kogu maailmas. Usun, et õpetaja julgus ning oskus teadlikult koos pliiatsiga mõtelda, kuulata ja rääkida inspireerib ka tema õpilasi ehk tulevast põlvkonda kasutama kritseldamist ükskõik mis eluvaldkonnas.

Ja sealt edasi on minu kujutluses maailm, kus täiskasvanutele ei pea enam õpetama sünnipäraseid oskusi oma igapäevaelu paremaks muutmiseks, vaid need arenevad koos meie kasvamisega läbi kodu, lasteaia ja kooli.