Ja see ongi tehtud- magistritöö kirjutatud, kaitstud ning väga heaks hinnatud 🙂 Võin ametlikult ennast sotsiaalteaduste magistriks ning haridusinnovaatoriks nimeda. Ehkki ma ei läinud õppima nende tiitlite või kraadi pärast, on uhke tunne ikkagi. Läksin eelkõige õppima, et saada rohkem teada õppimise ja õpetamise protsessidest, hariduse suundadest ning uurima, et kuhu selles kõiges paigutub minu suur armastus- visuaalne lihtsustamine. Ka lõputööna valminud uuring keskendub sellele. Kohati oli see kirjutamine ja uurimine ikka väga raske, sest pidevalt põrkasin kokku küsimusega- kust ma tean? Selgus, et ei saa kirjutada nii, sest enne on vaja veel midagi teada ja siis ei saa kirjutada naa, sest mingi teadmine on üldse veel puudu jne jne. Pidevalt sügavamale minnes jõudsin lõpuks aga selle õige algeni, millest tuleb kasvama hakata.

Võrdleksin seda 3 aastat kirjutamist (sest vahepeal olin Hispaanias vahetusüliõpilane) maratoni jooksmisega. Kolm surnud punkti, kus tuli valida- kas jooksen, kõnnin või katkestan. Jooksin edasi… Ja kui lõpp hakkas paistma, siis läks samm nii kergeks, et oleksin mitmeid kilomeetreid veel edasi jooksnud. Aga loodetavasti ka jooksen…

Praegu soovin teile, head lugejad jagada oma magistritööd. Sest ma ei kavatse jätta seda sahtlipõhja kopitama ja panen ta edasi elama. Ning ehk on neid, kes saavad sellest innustust. Kõige rohkem loodan, et on neid, kes minuga ühte paati soovivad hüpata. Teeme üheskoos suure unistuse- vajaduse teoks 🙂

Minu töö oluline ja aktuaalne aspekt on visuaalse lihtsustamise kui ühe võimaliku meetodi esitlemine nüüdisaegse õpikäsituse kitsaskohtade leevendamiseks ning eelduse loomine edasiste uuringute disainiks.  Töö originaalsus seisneb selles, et mulle teadaolevalt ei ole nii Eestis kui ka maailmas laiemalt uuritud õpetajate visuaalsete meetodite kasutamist ning arutletud visuaalsete meetodite sh visuaalse lihtsustamise võimaliku potentsiaali kohta leevendada hariduse kitsaskohti.

Toon välja lühikese ja visuaalse kokkuvõtte ning kellel huvi saab tervet tööd lugeda SIIT.

 

” VISUAALSETE MEETODITE KASUTAMINE JA VISUAALSE LIHTSUSTAMISE POTENTSIAAL ÜLDHARIDUSES”

Minu töö eesmärk oli selgitada välja visuaalsete meetodite kasutamise hetkeolukord ning potentsiaal ja visuaalse lihtsustamise potentsiaal nüüdisaegse õpikäsituse kitsaskohtade kontekstis Eesti üldhariduskoolis. Teoreetiliste lähtekohadega tõin välja ülevaate visuaalsest keelest, mõtlemises ja meetoditest, joonistamisest ning visuaalsest lihtsustamisest ja nende kõigi seotusest õppimisega.  Samuti  andsin ülevaade nüüdisaegse õpikäsituse rakendamise kitsaskohtadest ning visuaalse lihtsustamise võimalustest neid leevendada.

Teoreetilise osa kokkuvõtte annan edasi töö sissejuhatuses oleva lõiguga:

Visuaalne mõtlemine on väga võimas viis probleemide lahendamiseks (Roam, 2013). Baughcum (2019) sõnul töötab aju visuaalselt, sest silmad töötlevad pilte kiiremini kui teksti, pildid on keelevabamad, tugevdavad mälu ja aitavad informatsiooni meenutada. Kui õpetaja toetab õpilaste mõtlemisoskust koos visuaalsete meetoditega, siis leiavad õpilased tee efektiivsete ülevaadete tegemise, märkmete visandamise ning iseõppimiseni (Margulies ja Valenza, 2005). Frank ja Madseni sõnul (2020) on visuaalne lihtsustamine õppimise ja koostöö organiseerimine, lihtsustamine ning toetamine läbi teksti, kujundite ja sümbolite. Selle meetodi üks iseloomulikke jooni on tervikpiltide loomine (Sibbet, 2001), mille abil saab luua õpitavas materjalis seoseid, tekitada ümbritsevat konteksti, näha tulevikku ning enda rolli selle kujundamises. Samuti kutsub suure pildi loomine ühiselt mõtteid kirja panema, kooslooma ning läbi seoste ühiselt avastama (Sibbet 2010).

 

Probleemipüstituse ja eesmärgi seade visuaal:

 

Uurimistöö eesmärgi saavutamiseks otsisin vastuseid järgmistele uurimisküsimustele: 

 

Uurimisküsimustele vastuste leidmiseks valisin kombineeritud uurimisviisi:

 

Tulemused:

Küsitluse kokkuvõtteks saab tuua välja (joonis 3), et õpetajad kasutavad visuaalseid meetodeid peamiselt oma aine sisu edasiandmiseks. Selleks kasutatakse peamiselt sümboleid ja pilte ning skeeme, mõiste- ja ideekaarte. Kõige vähem kasutatakse teekonnakaarte ja eesmärgipilte ning valmis põhjasid ja malle. Kõige vähem kasutatakse visuaalseid meetodeid koostöös kolleegidega. Joonis 4 näitab, et visuaalseid meetodeid kasutatakse kindlate oskuste toetamiseks ja arendamiseks, kõige vähem ettevõtlikkuse ja koostöö tarbeks. Lisaks kasutatakse meetodeid ka tahvlil ning slaididel.

Joonis 5 näitab, et visuaalsete meetodite kasutamist soodustavad oskus luua skeeme, mõiste- ja ideekaarte, julgus joonistada ning isiklik kogemus selle mõjust. Samas takistavad teadmatus erinevate visuaalsete meetodite kohta ja puuduvad näited ning abistavad materjalid. 

Kokkuvõtvalt saab öelda, et õpetajad näevad visuaalsete meetodite potentsiaali kõikides olulistes õppeprotsessi tegurites.

Intervjuus tõid vastajad esile mitmeid visuaalse lihtsustamise tugevusi, milles peitub selle meetodi potentsiaal hariduses. Peamiselt toodi esile muutuste visualiseerimist, suure pildi loomist ning koosloomise võimalust. Esile tuli ka visuaalse lihtsustamise kui eesmärgistamise ja õpioskuse kasu just õpilasele ning selleks, et see õpilaseni jõuaks, peab õpetaja seda ise kogema ning kasutama. Nüüdisaegse õpikäsituse kitsaskohtade valguses nähakse visuaalse lihtsustamise potentsiaali kõige rohkem võimaluses luua teekonna kaarte eesmärkide seadmiseks. Samas peeti oluliseks ka selle meetodi võimalust õpioskuste arendamisel ning koostööd toetava tööriistana.

Visuaalse lihtsustamise tuleviku potentsiaali nähakse peamiselt sellele meetodile teadlikult, süsteemsemalt ning metoodilisemalt lähenemisel. Visuaalset lihtsustamist nähakse kui võimalikku meetodit eesmärgistamise oskuse arendamisel ning see peaks olema tunnustatud meetod meie haridusmaastikul, mida süsteemselt õpitakse, õpetatakse ja millest lähtudes toetavaid materjale luuakse. 

Töö oluline aspekt on ka eelduste loomine edasisteks uuringuteks visuaalse lihtsustamiste kohta ning seda annab edasi alljärgnev visuaal.

Soovin ka siin anda edasi oma siirad ja lõputud tänusõnad kõigile, kes mind sellel teekonnal aitasid. Tänan: üldhariduskoolide õpetajaid; kooli- ja arendusjuhte; oma lähedasi; Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni õppejõude ja professor Olev Musta, kes aitasid leida ja luua alusmaterjali käesoleva uurimistöö tekkimiseks; juhendajat Kerli Kõivu, kes oskas igal hetkel olla abiks oma professionaalsuse ja inimliku soojusega; Karmen Kalki, Monika Õuna, Pihel Hunti kaaamõtlemise ning retsensent Katrin Saksa soovituslike täienduste ning paranduste eest!

Ja eks nüüd tuleb hakata mõtlema, kuidas selle kõigega edasi liikuda 🙂 Hoia mu blogil ja tegemistel sima peal ning saad teada!
Kui sul tekkis minu tööd lugedes küsimusi või mõtteid, siis kirjuta julgelt kati@kating.ee. Ootan Sinu kirja 🙂