Magistriõpingute pidulikul lõpetmisel oli mul au pidada väike tervituskõne lõpetajate nimel. Valmistasin seda ette suure pühendumuse ja hoolega. 3 minutit on lühike aeg, aga öelda oli nii palju. Minu peamine soov oli väljendada seda suurt rõõmu ning inspireerida kõiki kuulajaid. Samas anda edasi midagi mõtlemapanevat. Selgus, et see õnnestus hästi ja on hetk ennast kiita ja uhkusega seda kõne ka avalikult jagada. Kõne saad kuulata- vaadata ka siit: https://www.uttv.ee/naita?id=31393
(1 tund ja 46 min, peale muusikapala)

---

Rõõm avastamisest
Tõenduspõhisus
Koostöisus
Hoolivus
Tuleviku kujundamine…

Austatud minister, dekaan, õppejõud, lõpetajad ja külalised.

Need olid vaid mõned sõnad, millega tänased lõpetajad kirjeldasid oma õpinguid. Mul on hea meel esindada nii neid tudengeid, kellega 3 aastat tagasi alustasin ja kes eelmine aasta oma lõpuaktust ei saanudki. Kui ka neid, kellega nüüd koos lõpetan. Kes küll saavad lõpuaktuse, kuid kelle kogemus üliõpilase elust koos kohvikute ja Toomemäel jalutamisega jäi palju väiksemaks. 

Minu õpingud pikenesid aasta võrra, sest Erasmuse üliõpilasvahetus viis mind 5 kuuks Hispaaniasse. Selgus, et sealne õppimine toimub Hispaania ja Katalaani keeles, millest ma kumbagi ei räägi. Esimeses loengus istudes tundsin kerget ärevust ja süda jättis lööke vahele, sest loeng pidi olema Hispaania keeles, kuid slaidid olid Katalaani keeles. Pärast loengut küsisin õppejõult, et vabandage, mis keeles te rääkisite. Päris piinlik, eks! 38 aastaselt leida ennast sellisest olukorrast. See kogemus nõudis minult julgust, uute õpioskuste omandamist ja kohandumist. Aga see pani mind ka mõtlema, et olen olukorras, milles on tõenäoliselt koolis väga palju lapsi. Lapsi, kes ei räägi meiega metafooriliselt sama keelt, kes ei mõista, mida neilt tahetakse, kuidas õppida või kuidas õppida õppima.  Kuid nii eelmisel kui sellel aastal magistritööde kaitsmisi kuulates hüppas mu süda aga rõõmust, sest sain aru, kui palju erinevaid keeli on võimalik haridusse tuua ja kui palju vägevaid inimesi on, kes sellest hoolivad. Ja mitte sellepärast, et meil oleks ükshetk üks keel, mida me räägime ja mõistame, vaid selleks, et iga õpilane ja iga õpetaja saaks tunda ennast koolis just selles keeles ja olemises, mis on temale mõistetav ja omane. 

Armsad õppejõud, aitäh et panustate oma südame, energia ja aja Eesti hariduse tulevikku. Kasutades ühe lõpetaja sõnu: aitäh, et aitasite meil teada saada, milleks me päriselt võimelised oleme.

Iga lõpetaja selja taga seisavad inimesed, kes on aidanud kaasa tema õpingutele. Luues ruumi, võimaldades aega. Aitäh, head lähedased, ilma teieta ei seisaks siin kindlasti päris mitmed meist. 

Head lõpetajad. Ükskõik kui palju nügisid meid tagant õppejõud või toetasid lähedased, olime meie ise need, kes pidid oma õpingud lõpuni viima. Oleme väärt, et võtta hetk enda tunnustamiseks. Aga kindlasti ei saa unustada ka seda suurt tööd, mis on tehtud.  Ärge jätke oma lõputöid sahtli põhja. Te olete näinud selle jaoks vaeva- 2, 3 isegi 4 aastat ja see on piisavalt suur asi selleks, et väärida sellel teemal edasi elada. Meie haridus väärib seda. Meie õpilased ja õpetajad ootavad seda.

Mina ei nõustu lausega, et ela iga päev nii nagu see oleks sinu viimane. Mis oleks kui elaks iga päev nii, nagu see oleks meie esimene. Seega- tänane ei ole mitte lõpp, vaid hoopis algus. Head uut algust ja palju õnne!

Kati Orav
18.06.2021

Paar toredat pilti ka kaasaelajatest. Aitäh teile 🙂