Just selline on hüüdlause Dr Sally Wardi raamatu “Terane laps” kaane peal. Tundub olevat täiesti vastuolus ühe minu eelneva postitusega üleliigsetest pingutustest laste harimisel. Kuid tegelikkus on hoopis vastupidine. Raamat on just sellest, kuidas last jälgides ja toetades tema arengule kaasa aidata ning sõna otses mõttes aidata tal andekaks saada.

Autor alustab sissejuhatust pealkirjaga “Minu lugu” ja kohe esimesed sõnad köidavad tähelepanu: “Mind on alati võlunud sõnad…” Ka mind on alati võlunud sõnad ning see on üks põhjuseid, miks käesolev raamat mind samuti võlub. Raamat keskendub lapse keelelisele arengule, mis on lapse intelligentsuse arendamisel määrava tähtsusega. Autori enda sõnadega öeldult on just keeleoskus see, mis eristab inimesi teistest olenditest. Keel on peamine vahend, mille abil väljendame oma mõtteid ning tundeid. Keelest saab võti maailma mõistmiseks.

Raamatu aluseks on väikelapse kõne arengukava, mida on põhjalikult uuritud ja katsetatud. Arengukava eesmärk on panna alus kogu järgnevale õppimisele. Keele mõistmise ja kasutamise kõrval on selles tähtis koht ka kuulamisel, tähelepanul ja mängul.

Raamat on tehtud väga lihtsalt loetavaks. Välja on toodud erinevad vanuseastmed ja nende juures kirjeldatud lapse üldist arengut; kõne, keele, tähelepanu ja kuulamise arengut ning vanust puudutav arengukava. Arengukava iseenesest on väga lihtne, lapsevanemale kergesti omastatav ning peaaegu igal pool ja ükskõik, mis ajal tehtav. Kava sisaldab igapäevast arendavat pooltundi, mis on üles ehitatud vastavalt lapse vanusele.

Et mitte kogu raamatut teile siin ümber rääkida, siis jagan mõned mõtted, mis mind ennast selle programmi juures võlunud on. Kindlasti pean ütlema, et kuna minu laps on 1,5 aastane, siis oleme raamatuga alles poole peal. Ma ei loe raamatut ette ära, vaid just seda kohta, mis lapse vanuse kohta käib.
Ehk siis alltoodud väited ei pruugi kehtida üle kaheaastaste laste kohta. Ma veel ei tea:)
Aga kindlasti mõjuvad need kuni kahe aastaste laste puhul.

• Tegelikult saaks kõik võtta kokku sõnadega: “Me ei ütle kunagi lapsele kuidas ja mida rääkida. Meie ülesanne on suhelda temaga sobival viisil ja laps hoolitseb oma rääkimise eest ise.”  Raamatus ei kehti üldlevinud arusaam, et laps hakkab rääkima käsu peale. Et laps ütleb asju sinu järgi. Tuleks ära unustada vana komme, kus lapsele otsa vaatate ja pingsalt harjutate: “ütle em-me, em-me” . Lihtsalt räägi lapsega. Ta kuulab sind ja paneb kõik kõrvataha. Täieneb jõudsalt arv sõnu, milledest ta aru saab.
• Arengukava ei ole selleks, et laps hakkaks võimalikult ruttu rääkima. See on selleks, et lapsel oleks hea arusaam ümbritsevast, seostamise võime ja suur sõnavara. Ning sellega koos hea põhi edasiseks õppimiseks elus.
• Juba imikust peale matki lapse häälitsusi. Ära oota, et laps matkiks sind. Kuskil poole aasta vanuse lapsega  tuleks hakata ka juba ütlema välja seda, mida laps oma näoilmete ja kehakeelega väljendab ehk sinule ütelda tahab. Hakka talle näitama, mida üks või teine sõna tähendab. Pane ka tema kurbus ja rõõm sõnadesse.
• Ära kunagi tekita suur kära ja silmnähtavat vaimustust lapse esimeste sõnade ümber. Ära räägi tema kuuldes teistele, et laps ütles seda või teist. Sinu ülereageering võib lapse ära ehmatada ning pikaks ajaks tema suu lukku panna. Ka lapsele endale ära kunagi räägi sellest, mida ja kuidas ta ütles. See on minu arvates üks raskemaid punkte täita:)
• Ära suuna lapse tähelepanu. Ole ise tähelepanelik. Jälgi lapse pilku ja kommenteeri seda, mida ta näeb või näitab. Las laps avastab ise maailma, sina toeta teda selles. Küsimused ja katsed last suunata segavad tal kuulata. See punkt on jälle minu jaoks kõige kergem, sest tundub nii loogiline ja loomulik.
• Lapsele ümbrust kommenteerides kasuta juurde ka värvikaid iseloomustusi. Nt. See on lind. Lind teeb tsirr-tsirr. See on auto. Punane auto. See on lammas. Lammas on nii pehme ja armas. Ka mängulised häälitsused on toetavad, sest need näitavad, et kuulata on tore.
• Kasuta jaatavaid väljendeid. Ma ei saanud sellest mõnda aega aru, et kuidas ma keelan, kui ei tohi ütelda “Ei tohi” või “Ära tee”. Aga hakkasin kasutama väljendit “Las olla”. Ja nüüd saab minu laps palju paremini aru, kui midagi on keelatud või ohtlik.
• Sinu enda laused olgu alati grammatiliselt õiged. Nimeta asju nende õigete nimedega. Ütle: “Paneme mõmmi toolile”, mitte: “Paneme selle siia.”
• Selleks, et sõnu ära õppida, peab laps kuulma neid palju kordi. Vahel näitab laps mulle 20 korda järjest näiteks konna pilti ja igakord ütlen mina: “See on konn. Konn teeb krooks-krooks.” Ja nüüd on lisandunud ka “Kivil istus väike konn…” laul. Seda nõutakse väga valjuhäälselt.
• Ära kasuta küsimusi, et last rääkima panna. Näiteks osutad pallile ja küsid: “Mis see on?” Laps ei saa aru, miks sa seda küsid. Küsimus: “Kus pall on?”, on aga omal kohal, sest siis vaatab laps tuttavat eset otsides ringi.
• Arendava pooltunni ajal peab lapse ümber olema vaikus. Laps ei suuda teatud vanuseni hääli eraldada ja kõik on talle ühtlase mürana.
• Kuskil kümnendal elukuul on parim võimalus kasvatada oma lapses armastust raamatute vastu. Võta laps sülle ja vaadake koos raamatuid. Räägi talle, mida te seal näete ja mis hääled teid ümbritsevad. Mida mõnusam on teie omavaheline vestlus ja lähedasem kontakt, seda rohkem seostab laps raamatute vaatamist meeldivate emotsioonidega.
• Televiisor ei arenda last. Vähemalt mitte kuni aastaseks saamiseni. Ja ka siis peaks lapsevanem vaatama televiisorit koos lapsega, kommenteerima ja seletama, mida nähakse. Kindlasti ei tohiks kasutada televiisorit lapsehoidjana. Tänapäeval saadab televiisor väga tihti kogu meie päeva. On üldlevinud väärarusaam, et laps vaatab sealt pilti, kuuleb helisid, õpib sealt midagi. Kindlasti mitte. Lapse jaoks on see vaid kiiresti liikuv värviline müra, mis küll köidab tema tähelepanu, kuid võib mõjuda vajalikule arengule pärssivalt. Lapsel on vaja, et temaga ka vastu suheldakse. Tal on vaja arendada suhtlemis- ja mängimisoskust.
• Väljaspool arendavat pooltundi püüa lapsega suheldes järgida samu reegleid. Kui näiteks köögis toimetad, siis kommenteeri alati kõva häälega, mida sa teed. Ära mine aga liiga keeruliseks, et hakkad põhjendama või selgitama pikkade keerukate lausetega. Lapse ei suuda sind jälgida. Räägi lühilausetega, rõhutades (mitte ülepakutult) sõnu, mis lapsele juba tuttavad võivad olla.

Pean tunnistama, et ma ei jälgi igapäev teadlikult arengukava, kuid olen märganud, et alateadlikult asjad toimivad. Sest tegelikult tegin neid asju juba enne raamatu lugemist. Meil on intuitiivselt väga paljud õiged teadmised südames olemas. Ja just seetõttu olen nii omaks võtnud selle raamatu ja arengukava.

Sain raamatu siis, kui minu poeg oli 10 kuune. Hetkel on ta 1,5 aastane, armastab raamatuid ja huvitub tähtedest. Ta leiab igal pool juba enda nimetähte ja tunneb ära veel paar tähte. Tal on väga elav huvi ümbritseva vastu ja ta lausa armastab erinevaid helisid. Tema keskendumise ja tähelepanu võime on üllatavalt suur. Ta võib pool tundi raamatut sirvida või 20 korda järjest oma 8 tükilist puzzlet kokku panna (koos minuga muidugi).
Minu poeg ei armasta väga üksi mängida ja hiljuti sain aru, miks. Ta lihtsalt tahab pidevalt kõike küsida ja teada. Ta tahab, et me talle räägiksime asjadest, mida ta näeb ja helidest mida ta kuuleb. Ta tahab suhelda. Vahel võib olla see väsitav, kuid tegelikult olen selle üle väga õnnelik. Sest tänu ühistele arendavatele pooltundidele, mis vahel terve päeva pikkuseks kujunevad, on meil lapsega väga lähedane side.

Kindlasti on see kõik tema iseloomu eripära või siis tavaline arengutase. Aga ma usun, et oma panuse on andnud ka “Terane laps” raamatu järgmine. Ja mulle meeldib see, mida oma lapse juures kuulen, näen ja tunnen:)