Ühel ilusal novembrikuu pärastlõunal Tallinnas ühes toredas raamatupoes ringi vaadates hakkas mulle soodushinna letis silma Joseph H. Di Leo raamat “Laste joonistused diagnostilise abivahendina” (1973). Tunnistan ausalt, et lugesin juba poes esimese peatüki läbi (raamatupoodi minnes peab alati aega olema, et ennast sinna ära unustada, eks). Hea, et seda tegin, sest raamatuga tutvumine viis otsuseni see osta. Selgus, et sain väärt materjali oma uurimistöö jaoks.

“Joonistamisel väljendatakse oma sisemist maailmapilti.”
J.Piaget ja B.Inhelder

Soovitan raamatut kõigile, kellel on huvi laste joonistamise ja selle mõtestamise vastu. Eriti muidugi neile, kes tahavad ja peavad abistama õpiraskustes või arenguhäirega lapsi. Mina võtsin raamatust peamiselt kaasa esimese osa ehk peatükid 1-7. Seda põhjusel, et oma teema ning uurimusega ei liigu ma arnguhäirete ravi juurde, et fookus liialt laiali ei valguks. Samas olid ka edasised peatükid põnev ning kasulik lugemine.

Toon välja mõned mõtted, mis raamatu esimesest osast minuga jäid:

• 1887 ilmus esimene oluline töö laste joonistuste kohta. C.RICCI “L’Arte dei Bambini” See viis graafilise eneseväljenduse uurimiseni. Graafiline eneseväljendus algab kritseldamisest, mida S.STERN võrdleb läbinägelikult lalisemisega rääkimise arengus.
• Sellel järgnevat etappi kirjeldas G.ROUMA 1913 aastal kuue eristatava faasina:
  • kujutamiskatsed
  • peajalgsed
  • peajalgne kehaga
  • inimese nägu ja veel kehaosi
  • pea kõlgvaates, profiil
  • profiil õige, sissejuhatus liikumise kujutamisesse

• Kolmandal eluaastal hakkavad laste joonistusse tekkima ringid. Tekib mingi kujund, nt pea ja silmad. Laps hakkab mõistma, et ta saab oma kujunditega luua tervikumat pilti;
• Kinesteetiline joonistamine ehk algne rõõm pliiatsi liikumisest asendub suurema rahuldustundega, mida pakub arusaamine, et joonistades saab luua konkreetset asja kujutava vormi;
• Kujutlusvõime vabastab hinge reaalsuse köidikutest;
• Laps joonistab ideed, sisemist mudelit, vähendades kõik skemaatiliselt hädavajalikuni. G.H.LUQUET nimetab seda intellektuaalseks realismiks, eristamaks seda täiskasvanu visuaalsest realismist;
• J. PIAGET jõudis vaatlustega teadmiseni, üleminek intellektuaalsest realismist visuaalsesse realismi ei piirdu vaid joonistamisega, vaid iseloomustab lapse kogu vaimset arengut. Väikelapse reaalsus on tema enda mõttekonstruktsioon, mis peegeldub tema töös.
• H. ENG ütleb, et laps joonistab seda, mida ta teab. Mitte seda, mida ta näeb;
• W. WOLFF ütleb, et laste joonistusi mõjutab enim emotsioon;
• Pole kuigi üllatav, et väikelapsed ei erista joonistustel rassilist kuuluvust. Väikelapsed näevad teistes lastes isiksusi ning reageerivad mõnedele neist positiivselt ja mõnedele negatiivselt, ning vastastikune mõjustus ei sõltu nahavärvist. Laps näeb kaugemale välistest omadustest. Nahavärv avaldub alles siis, kui laps läheb kooli.

Lõpetuseks toon välja autori põhiteesi, et väikelaste joonistused ütlevad rohkem lapse ja vähem kujutatud objekti kohta.
See, mida näeme, on mõjutatud sellest, mida oleme varem näinud, mida sel hetkel mäletame ning kuidas nähtavast aru saame ja mida sellest mõtleme.

Reageerides keskkonnale, unustab maailmast vaimustunud laps iseenda ja joonistab pigem kontseptsiooni inimkonnast, mitte lihtsalt iseennast. Tema ise on sellesse kontseptsiooni kaasatud.