Rääkides õppimisest leiame ennast tihti kahe tule vahelt- formaalne ja mitteformaalne õppimine. Räägitakse tavaliselt just nende kahe vastandumisest ja sellest, kuidas need kaks õpet teineteist toetada saaksid.Mina tahan täna pöörata oma pilgu hoopis kolmanda õppimisliigi juurde- informaalne õppimine ning kõrvutada seda mitteformaalsega. Kui formaalse ja mitteformaalse õppe puhul räägime üldjuhul koolist, huvikoolist ja noorsootööst, siis informaalse õppe puhul vaatame koju ning kogukonda. Suhteliselt värske lapsevanemana olen leidnud ennast tihti küsimuse ees, et kui palju saan mina lapse õpikogemuse teadlikumaks muuta ja kas seda on üldse vaja teha.

Ehk siis- kas ja kuidas saab lapsevanem mitteformaalset õppimist teadlikult rakendada?

Vaevalt, et vanemad endale seda informaalse õppimisena sõnastavad, kuid me teame kõik, et laps õpib seda, mida ta näeb, kuuleb ja kogeb. Selle teadmise valguses püüame kodus anda parima selleks, et lapse igapäevane teadvustamata õppimine kulgeks igati sündsalt ning “vastavalt normidele”. Me jälgime enda käitumist, sõnu ning püüame olla heas tujus. Kuid üldiselt ei näe me vaeva selleks, et istuda maha ja mõtelda välja programm või meetodid lapse teadlikuks arendamiseks. Ehkki see ei ole nüüdsel ajal enam mingi raketiteadus, sest selleks on juba väga palju põnevat kirjandust välja antud.

Tänapäeval tundub, et vanematel on kogu aeg kiire. Me tahame, et lapsed saaksid ruttu suureks ja iseseisvaks. Viime nad beebikooli, lasteaeda, eelkooli, huvikooli ning lõpuks kooli, et keegi teine meie lapse harimisega tegeleks. Kõige hullemas versioonis on lapsevanemad ka oma laste kogemuste näppajad (kasutades siin koolitaja Kaidi Holm väljendit). Meil ei ole aega juhendada neid kingapaelu siduma või lasta lapsel ise selle kallal pusida. “Sa oled selle jaoks veel liiga väike” või “sa ei oska veel” ja seomegi pisipõnni kingapaelad kiirelt kinni. Vaadeldes mitteformaalse õppimise olemust väikelapse seisukohast, siis on meie pisike silmarõõm just parim pind õppimise eesmärgistamiseks. Tal on suur motivatsioon uusi asju teada saada ning veel ei ole maha surutud tema ego ja indu kõike proovida. Sellist last saab arendada ainult vastavalt tema eelnevale õpikogemusele. Ei ole võimalik hüpata järsult ühelt tasemelt teisele, sest laps lihtsalt ei tule kaasa ning annab sellest elavalt märku huvi kaotamise või kisa tõstmisega. Temas puudub teesklus ning apaatsus.

Väikesel lapsel on alles loomupärane uudishimu, mida tuleks heas mõttes ära kasutada ja ergutada.

Vastates nüüd loo alguses tekkinud küsimusele, siis jah- arvan, et ka kodus on vaja lapsega teadlikult tegutseda. Olen veendunud, et just kodu on see, kust laps võiks saada kaasa huvi õppimise ning enesearengu vastu. Kui kodus on last õpetatud aru saama oma võimetest ja huvidest ning ta oskab oma eesmärke ise seadma hakata, siis toetab formaalne õppimine tema arengut, mitte ei pidurda seda. Aga selleks kõigeks on vaja kodus teadlik keskkond luua. Lisaks on mitteformaalse õppimise kojutoomine põnev ka vanemale. Mõtelda välja või lugeda raamatutest erinevaid meetodeid, kuidas laps midagi õpiks ja leida iseenda jaoks elementaarsele oskusele hoopis uusi lähenemisviise. Samuti tundub lapsega aja veetmine vähem “koormav”, sest sellel on ka sinu jaoks olemas struktuur ning organiseeritus.

Kindlasti ei tohi selle kõigega äärmusesse minna ning jätta tähtsustamata lapse niisama olemist ja eesmärgistamata õppimist. Ma arvan, et siinkohal oleme natuke libedal jääl. Peame leidma tasakaalu lapse õpetamise ja mitteõpetamise vahel.

Tuleb jätta ruumi talle ka lihtsalt laps olla ja omaette ning omavahelisest mängust rõõmu tunda.

Kas tundub põnev või hoopis keeruline? Asi ei ole tegelikult sugugi nii raske, kui esialgu paistab. Alustada võiks kasvõi sellest, et loome kodus rahuliku ja mõnusa olemise. Anname iseendale ja lapsele piisavalt puhkust ning toome mängu uusi ideid. Ka pidev lapse kaasamine oma tegevustesse, mitte tema tõrjumine, on juba suureks edusammuks. Ning mis peamine- lõpetame olemast oma laste kogemuste näppajad.