Kogemuslugu - Creativity Catcher

Oma magistriõpingute ajal, 2019 aasta kevadel sain võimaluse minna Hispaaniasse vaatluspraktikale. Viisin selle läbi Azular Lizeoa koolis Baskimaal ja see osutus tõeliselt vägevaks kogemuseks. Enne, kui sügavamalt reflekteerin kogemust visuaalse lihtsustamisega, jagan natuke üldist plaani.

Kõige rohkem üllatas mind see, kuidas ma olin teretulnud ning kuidas õpetajad olid päriselt valmistunud mind vastu võtma, et näidata, kuidas nad kasutavad visuaalseid praktikaid. Direktor oli isiklikult tervitamas ja terve päeva jooksul tegeles minuga kontaktisik Amaia, kellega olin varem suhelnud. Kõigepealt tutvustati mulle kogu kooli. Räägiti avatud ruumi õppest, kuidas nad selleks eelkõige gümnaasiumi osas on hakanud ruumilisi tingimusi looma. Sain külastada väga erinevate klasside tunde. Õpilased tegid mulle esitlusi, õpetajad panid õpetamisel rõhu visuaalsetele praktikatele. Panin tähele, et lastel olid suured A4 märkmikud, kuhu õpetajat kuulates kritseldati. Mulle eriti meeldis ka see, et õpilased istusid gruppidena laudade ümber, mis soodustas koostööd. Õpilased olid väga julged ja avatud, suurepäraselt osati inglise keelt. Nad küsisid minult palju küsimusi ja selgus, et üks laps oli isegi Tallinnas käinud. Kuulsin lähemalt ka lugu, miks visuaalne lihtsustamine nende kooli jõudnud on ja kuidas nad seda peamiselt kasutavad. Arutlesime õpetajatega selle olulisusest ja miks siis hariduses see meetod ikkagi nii vähe kasutuses on.  

Visuaalne lihtsustamine kui koostöö ja esitluse tööriist

Üks Azular Lizeoa õpetaja osales kohaliku visuaalse lihtsustaja koolitusel ja sattus sellest tehnikast vaimustusse. Esimene mõte seda katsetada oli ühe projekti raames, mida 4 klasside lapsed iga-aastaselt tegid. Projekt lõppes alati posteriga, mida grupitööna tehti ja tesitele tutvustati. Iga aasta olid laste plakatid välimuselt täpselt ühesugused- sellised, nagu õpetaja ette näitas, et plakat võiks olla. Aga õpetaja soovis, et lapsed oleks loovamad ja mõtleksid kastist välja. Ta kutsus lastega kohtuma selle sama mehe, kes oli temale visuaalset lihtsustamist õpetanud. Lapsed said 1-tunnise kiirkursuse, mis andis neile oskuse kasutada erinevaid viise visuaalsuse loomiseks. Õpetaja ei pidanud neile enam näitama ette, milline on üks plakat, vaid sai anda neile lähteülesande ja palus kasutada saadud visuaalse lihtsustamise nippe. Ja iga plakat tuli omanäoline. Õpetaja ütles, et nägi, kuidas laste loovus läks tööle, nad nautisid palju rohkem selle plakati tegemist ja omavahelist koostööd. 

Visuaalne lihtsustamine kui õpetamise ja õppimise tööriist

Visuaalse lihtsustamise koolituse said selles koolis ka õpetajad ning mõned gümnaasiumi õpilased. Sain näha tundi, kus õpetaja kasutas seda tehnikat väga julgelt, otse tahvlile joonistades. See oli 3 klassi loodusõpetuse tund ja teemaks oli soe ning külm. Õpilased joonistasid kaasa, arutlesid ja olid väga kaasatud. Ja mis eriti äge- tänu visuaalsele teemakäsiltusele sain asja selgeks ka mina, kes ma Baski keelt sõnagi ei räägi 🙂

Sain näha nii 3. kui 4. klassi õpilaste vihikuid- neid suuri A4 märkmikke. Igal pool oli näha õpitud kujundeid ja info visuaalset selekteerimist. Õpetajad jagasid, et ehkki see ei olnud selle tehnika õpetamise ja kasutamise esialgne eesmärk ning nad seda kuidagi ise ei survestanud, siis iseenesest liikus visuaalne lihtustamine iga lapse isiklikku märkmete tegemise ja kaasamõtlemise praktikaks.

Visuaalne lihtsustamine kui koostöö, planeerimise ja suure pildi nägemise tööriist

Gümnaasiumi õpilastel oli teemaks ajakirja loomine. Õpilased töötasid paarides. Nad said kirjaliku selgituse selle kohta, kuidas üks ajakirja loomine käib- idee paika panemisest kuni trükki jõudmiseni. Mitte siis sisu ise, vaid teekond valmis ajakirjani. Ja õpilased pidid sellest kirjalikust tekstist looma visuaali, et kuidas nemad oma ajakirja kavandavad ja valmis saavad. Üheskoos tuli see teekond lahti mõtestada, oma võimalused ja plaanid läbi arutada ning visuaalseks teekonnaks luua. Oli näha, kuidas see nõudis neilt omavahelist arutlemist ja koosloomist, päriselt detailideni jõudmist ning ka suure terviku nägemist.  

Mida sellest õppida?

See kogemus Hispaanias Baskimaal toetab igati seda, mida oma magistritööga esile tõin. Jagan siinkohal väljavõtteid oma tööst:

“Kui kõrvutada visuaalsete meetodite ja lihtsustamise tugevused ning nüüdisaegse õpikäsituse rakendamise kitsaskohad, siis paistab silma visuaalne lihtsustamine kui üks võimalik meetod õpi-, koostöö- ja enesejuhtimisoskuste arengu toetamiseks. Margulies ja Valenza (2005) toovad välja õpetajate avastuse, et visuaalse lihtsustamise kui õpetamisstrateegia kasutamine aitab neil suhelda õpilastega, luues kaasavaid ja meeldejäävaid kogemusi. Praktikud toovad välja, et kui õpetaja toetab õpilaste mõtlemisoskust koos visuaalsete meetoditega, siis leiavad õpilased tee efektiivsete ülevaadete tegemise, märkmete visandamise ning iseõppimiseni (Margulies ja Valenza, 2005). /—/ Näiteks on rahvusvahelised uuringud näidanud, et visuaalsete meetodite nagu mõttekaardid, skeemid jm. loomine ning kasutamine muudab õpilaste kriitilist ja kõrgema taseme mõtlemisoskust (IARE, 2003). Tõestatud on, et mõistekaartide koostamine aitab oluliselt kaasa õppimisele, sest paneb õpilase mõtlema seoste peale ja ühtlasi annab võimaluse info topelt kodeerimiseks- sõnaliselt ja visuaalselt (Hagemans, van der Meij ja de Jong, 2013). /—/Õppimiseks on vaja olla õpiprotsessi aktiivne osaline, tõlgendades materjale ja ühendades eri teadmisi (Bjork, Dunlosky ja Kornell, 2013). Margulies ja Valenza (2005) sõnul on just visuaalne lihtsustamine protsess, mis teeb õpilaste mõtlemise nähtavaks, aitab mõista nii tervikut kui selle osasid ning omavahelisi suhteid.”

Kui soovid minu magisatritööd lugeda või saada sellest kiire ja visuaalse ülevaate, siis loe siit. Tööst leiad ka kasutatud kirjanduse, mis siin postituses MA töö väljavõttes kajastust leiab.