Kui ma olin väike tüdruk, siis andis isa meile õhtuti enne magama minekut shokolaadi kommi nimega Unekomm. Komme sai poest osta lahtiselt ja neil ei olnud paberit ümber. Seetõttu uskusime isa sõna, kui ta ütles, et need on Unekommid.

Peale põhikooli lõppu läksin 15 aastaselt õppima Tallinnasse. Astusin ükskord ühika juures asuvasse poodi ja avastasin suureks rõõmuks, et seal müüdi neid ilma paberita lahtiseid komme. Õnne kui palju:) Ütlesin müüjale, et palun andke mulle 100 grammi Unekommi. Müüja küsis, et mis kommi. Mina näitasin näpuga, et no neid seal- neid Unekomme. Müüja vaatas ja küsis, et kas Komeeti mõtlete? Samal ajal märkasin, et sinna alla oli tõesti kirjutatud nimi Komeet. Punastasin ja pobisesin, et jah, Komeeti palun.
Komme nohistades ja ühika poole astudes olin natuke isa peale pahane. Aga siis mõtlesin, et mis Komeet. Mis Komeet?!? Unekomm kõlab palju ilusamini.

Mõned lapsepõlve asjad peavad jääma selleks, mis nad olid.

Arhiiv