Ennast tutvustades ütlen päris tihti, et tulen kaasava juhtimise kogukonnast ning visuaalset lihtsustamist õppisin eelkõige kui mõjusat kaasamismeetodit. Samuti kasutan visuaalset lihtustamist õpetades suure pildi loomisel Dee Hocki kaordilist mudelit kui ühte võimalikku viisi eesmärgistamiseks, planeerimiseks, ükskõik missuguse korra loomiseks oma peas või/ ja meeskonnas. Ning siis küsivad päris mitmed inimesed, et mida tähendab kaasav juhtimine ja mis on see kaordiline mudel. Sellest saaks rääkida erinevas võtmes ja kindlasti ka teadliku kritseldamise või isegi hetkel valitseva viiruse loodud kaose valguses. Aga täna jagan seda teemat läbi ühe koolitöö ning haridusliku eestvedamise ja muutuva õpikäsituse võtmes. Sest ehk on just praegu aeg seada uusi sihte, mõelda uutmoodi tegutsemisele ning arutleda kolleegidega oluliste küsimuste üle.

Kirjutasin selle taaskord oma MA õpingute raames haridusinnovatsiooni erialal “Sissejuhatus hariduslikku eestvedamisse” aine kodutööna. Töö oli ülesehitatud kolme autori põhimõttel, kus teine autor aitas kaasa ja kolmas autor oli testlugeja. Head lugemist ja kaasamõtlemist.

 

Hariduslik eestvedamine kui kaosest korra loomine?

Põhiautor: Kati Orav
Kaasautor: Kerli Kõiv; testlugeja: Kätlin Kõiv

 

“Siht, väärtused ja inimesed on kui paradiis.
Paber ja protseduur on puhastus.
Reeglid ja piirangud on põrgu.”
Dee Hock, founder and CEO Emeritus, VISA

 

Käesoleva essee eesmärgiks on vaadelda hariduslikku eestvedamist muutuva õpikäsituse valguses kui kaasavat meeskonnatööd kaosest korra loomisel. Peamise fookusena toome välja kaasava juhtimise ning selles rakendatava kaordilise juhtimisparadigma, kui võimaliku tööriista tõhusamaks ja tulemuslikumaks eestvedamiseks. Antud essee eesmärk on panna lugeja eelkõige selle olulise teema peale mõtlema, inspireerida iseseisvalt edasi uurima ja motiveerida kaordilisi samme ka praktikasse rakendama.
Koostöö tähendab koos töötamist ja sõna koos tähendab, et me arutleme ja teeme asju ühiselt. See ühelt poolt tähendab, et meil on olnud vajadus teha midagi koos, sellele on seatud eesmärk, lepitud kokku põhimõtted, tegevusplaan ja jagatud rollid. Lisaks tähendab koos tegutsemine omakorda inimeste kokkusaamist. Ja ükskõik, kuidas me seda nimetame- koosolek, ajurünnak või õpiring, on see oma olemuselt täpselt samasugune mõtestatud protsess nagu iga teine, kus arvestatakse igaühe mõtteid ja oodatakse panust tegutsemisesse.
Hariduses on koostööl väga oluline roll. Nii haridusasutuse juhtimise kui õpetamise enda ehk ainekavade seisukohalt. Ometi tundub, et just hariduses võtame me koostööks kõige vähem aega. On arusaadav, et iga õpetaja eesmärk ja tegevuse keskmes on õpilane ning tema areng. Ning mida rohkem on seda segavaid kõrvaltegureid, seda tüütumad need tunduvad. Milleks pean ma istuma 2 tundi koosolekul, kus me arutleme plaane, mis mind otseselt ei puuduta või veel hullem- pean istuma järjekordse uue koostööprojekti arutelul, kui mul on 3 klassijagu töid vaja parandada ning järgmise päeva tunnid ette valmistada.

Nüüdisaegse õpikäsituse rakendamisel on haridussüsteemis tulnud esile vajadus muuta õppimise ja õpetamise käsitust. See tähendab kõige muu hulgas ka haridusasutuse kui terviku kujunemist õppivaks organisatsiooniks, kus fookus on suunatud kõigi osapoolte õppimisele ja efektiivsete koostöömudelite rakendamisele. See tähendab kõigi osapoolte jaoks eesmärgi mõistmist ning eesmärgi poole püüdlemist. Kahjuks aga võib juhtuda, et õpetajal kui peamisel muutuste elluviijal on seotus hariduse ja haridusasutuse tervikpildi ning selle eesmärkidega väga nõrk või puudub hoopis. Hargreaves jt (2014) toovad välja koostöise tegutsemise, kui ühe lahenduse seotuse suurendamiseks. Et üheskoos läbi professionaalse arengu, õpetajate tegelike vajadustega arvestamise ning ühiselt määratletud arenguvajaduste kaudu liikuda kollektiivse vastutuse suunas õpilaste saavutuste ja kooli arengu osas.

Uuringute andmetel meeldib meie õpetajaile õppida pigem kursustel käies ja raamatuid lugedes kui koostöövõrgustikes. Kuid nii nagu õpetamine on järjest enam meeskonnatöö, kasvab ka vajadus õppida üksteiselt ja üksteisega koos. (Pärismaa, 2017)

Eesti elukestva õppe strateegia 2020 (2014) ütleb, et õpikäsitust toetavad muutused koolikultuuris, mis muuhulgas tähendab muutusi toetavat eestvedamist ja koolielu korraldust ning koostööd soosivat keskkonda. See tähendab, et koolijuhtimises peaks toimuma eemaldumine tarbetust hierarhiast ja kontrollipõhisusest. Tuleks liikuda suurema demokraatia ja osalemise, nii kooli, õpetaja kui ka õppija suurema otsustusõiguse ja tegevusvabaduse suunas.

See toob pildile kaasamise ja kaasava juhtimise. Tihti arvatakse, et kaasamine tähendab suure hulga inimeste saali kokku kutsumist ehk mida rohkem on neid, kes infot teavad ja hääletada saavad, seda kaalukamad on edasised sammud. Eesti üks juhtivaid kaasamispraktikuid Piret Jeedas on sõnastanud kaasamise mõiste järgnevalt: kaasav juhtimine on inimeste võimetele toetuv muutuste ellukutsumine ja ühise heaolu loomine (kaasamine.ee). Sealsamas toob Jeedas välja, et üha enam seisame silmitsi olukordadega, kus soovitakse leida loovaid ja tulevikku suunatud lahendusi või soovitakse näha inimesi ühise eesmärgi nimel tegutsemas ja seetõttu tuleb vaadata kaasamist laiemalt kui pelgalt otsustusprotsessides osalemist. Tema sõnul muutub kaasamine kriitiliselt tähtsaks just siis, kui soovitakse luua sügavat seotust ja omanikutunnet probleemi lahendamisega, lahenduste otsimisega, uute perspektiivide avastamisega.

Tihti tähendab kaasamine ka seda, et peame olema valmis seisma silmitsi mitteteadmise, segaduse, kaose ja eksperimenteerimisega. See tähendab, et tõeliselt tähenduslikud muutused saavad sündida kaose ja korra vahepealsel alal, mida nimetatakse “kaordiks”. Sõna “kaord” võttis kasutusele VISA looja Dee Hock, kes uue kaardimakse süsteemi juurutamisel märkas teatud mustrit ning pani selle kirja kui üks võimalikke juhtimisparadigmasid kaosest korra poole liikumisel. Kaord tulenebki kahe sõna – kaose ja korra kokkusaamisest. Hocki (1999) sõnul on üks asi, mida me elus taotleme kord. Korda saab luua läbi kaose või läbi korra. Kaost ei peeta reeglina heaks seisundiks, sest see seostub tihti segaduse ja teadmatusega. Aga kontrolli olekus ei ole võimalik luua midagi uut või olla innovatiivne, sest seal kammitsevad meid jäigad reeglid. See on arenemise mõttes paigalseis, lihtsalt olemasoleva hoidmine.

Tänased vajadused ja väljakutsed nõuavad erinevaid vaatenurki, loovaid lahendusi ja uutmoodi sihte. Liikudes korrast tagasi kaose poole, avanevad uued vaatenurgad ja võimalused. Samas toob Hock (1999) välja, et liialt kaua kaoses olles tekib kaamos, kus kõik hääbub ja võib tekkida apaatia. Teises äärmuses aga on liiga tugev kontroll, kus puudub liikumine ja avatus, mis paraku lõpeb taas hääbumise või mässuga. Kaord aga tähendab pidevat tasakaalu otsimist ja loomist korra poole liikumisel.
Kaordiline mõtteviis seostub ühelt poolt eestvedamisega, teiselt poolt on kord ja kontroll juhtimise tegevusväljas. Mõlemad juhtimisstiilid on tasakaalu loomiseks olulised: vajame visionääre, aga ka kahe jalaga maa peal seisvaid päriselt tegutsejaid.

Nii kaasavas kui kaordilises juhtimises on vajalik eestvedajate, aga ka kindla struktuuri olemasolu. Hock (1999) on loonud kaordi teooria kõrvale konkreetse mudeli, mis annab meile ette sammud kaosest korra poole liikumiseks. Piret Jeedas ja Robert Oetjen (2013) toovad kaasava juhtimise käsiraamatus välja, et kaordilised sammud on justkui teekaart, mis annavad juhiseid edasiliikumiseks. Teekaardil olevad peatuskohad kutsuvad peatuma ja olulisi küsimusi esitama ning uurima, rakendades erinevaid kaasavaid meetodeid. Nii võib kaordilised sammud võtta ette siis, kui planeeritakse mingit kaasamissituatsiooni: küsin endalt, kust on tulnud vajadus kaasata? Mis on selle siht? Keda on vaja kaasata? Mis on parim struktuur kaasamiseks? Kuid samahästi võib neid samme kasutada meeskonna arenguks, strateegia või koosoleku planeerimiseks ning läbiviimiseks, õpilaste ja lastevanemate kaasamiseks jne.

Kaordilise mudeli keskmes on erinevate valdkondade analüüs:

1. Vajadus, põhjus- mis on meid kokku toonud, milleks vajame muutust, mida vajab maailm täna?
2. Eesmärk, siht- millist tulemust me suures pildis soovime saavutada?
3. Inimesed ja võrgustik- kes saavad meie idee teostamisele kaasa aidata
4. Kontseptsioon- milline on parim viis oma eesmärgi saavutamiseks: projekt, organisatsooni
   mudel jne
5. Teostus- millised tegevused aitavad mul soovitud eesmärki ja kontseptsiooni ellu viia.

Erinevate küsimuste analüüsimine võimaldab oma vajadustes ja soovides selgust luua. Selgus omakorda võimaldab kutsuda oma ringi uusi inimesi, kes sinu ideed mõistavad ning on valmis kaasa aitama eesmärgi saavutamiseks parima kontseptsiooni ja teostuse leidmiseks. Pärast idee elluviimist ja tegutsemist tuleb taaskord kätte aeg, kus oma idee eespool toodud valdkondade analüüsimisel uuesti läbi käia.

Tänapäeval räägitakse väga palju kaosest. Räägitakse, et see on hea ja kaoses sünnib selgus. Kuid vähesed toovad välja tõsiasja, et kaosest kord ei sünni iseenesest. Just nagu ka kaasav juhtimine ei toimu ilma eestvedamiseta. Mõlemad protsessid nõuavad väga tarku eestvedajaid ning struktuuri. Ka meie haridus nõuab ja väärib tarku eestvedajaid- nii koolijuhte kui õpetajaid. Haridusliku eestvedamise meisterlikkus võib olla Eestis üheks võtmepädevuseks praegusel kaootilisel haridusmaastikul, kus muutuva õpikäsituse valguses ei saada tihti aru, mida ja kuidas teha. Miks siis mitte proovida kaasavalt tegutseda, et koos professionaalidega kaosest kord luua ning pakkuda meie lastele parimat võimalikku haridust parima võimaliku meeskonnana?

 

Kasutatud kirjandus:

• Hargreaves,A., Boyle,A., Harris, A. (2014). Uplifting Leadership. How organizations, teams and communities raise performance.
• Eesti elukestva õppe strateegia 2020. Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Koostöökogu, Eesti Haridusfoorum. (2014). Külastatud 10.05.2018 aadressil: https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf
• Hock, D. (1999). Birth of Chaordic Age. Berrett-Koehler Publishers, U.S.A
• Kaasava juhtimise kodulehekülg. Külastatud 10.05.2019 aadressil: https://kaasamine.ee/
• Kärgenberg, H., Jeedas, P. (2013) RUUMI LOOJAD, kuidas kaasavalt juhtides muutusi luua. MTÜ Ruumiloojad, Palupõhja. Külastatud 10.05.2019 aadressil: http://kaasamine.ee/wp-content/uploads/2017/01/raamat-ruumi-loojad-140109.pdf
• Pärismaa, S.(2017). Vanaviisi enam ei saa. Kas uut moodi tahame? Õpetajate Leht. Külastatud 10.05.2019 aadressil http://opleht.ee/2017/03/vanaviisi-enam-ei-saa-kas-uutmoodi-tahame/
• Tamm, A.(2018). Nüüdisaegse õpikäsituse e- kursus. Tartu Ülikool. Külastatud 10.05.2018 aadressil: https://sisu.ut.ee/opikasitus