Kui tahan, siis oskan, mida tahan!
Kati | 20 oktoober, 2020
Mõtlesin jagada täna ühte rohkem kui 7 aasta tagust postitust, mille kirjutasin osalemise kohta koolitusel, mis muutis mu elu. Tegelikult ei teadnud ma seda tol hetkel ning ka blogipostitust kirjutades ei olnud mul plaan hakata visuaalse lihtsustamisega tegelema nii, nagu teen seda täna. Aga siis sai minu HUVIalast ELUkutse, sest uudishimu selle valdkonna vastu oli nii suur ja praktiseerisin igal võimalikul hetkel.
avaldatud 25.juuli 2013
Paar kuud tagasi osalesin koolitusel “Visualiseerimine- kaasava juhi tööriist”
Panin ennast kirja väikese kõhklusega hinges. Et kuidas mina, kes ma kunagi joonistada ei ole osanud, lähen järsku mingile joonistamisega seotud koolitusele. Tutvustuses oli küll üteldud, et osalemine ei eelda joonistamisoskust, aga tean küll neid ütlusi… loed, et oh, lähen, teised ka ei oska ja siis on ikkagi jube profid kohal 🙂
Aga siis mõtlesin, et tegelikult olen ma alati armastanud joonistada ja kes ütleb, et ma seda ei oska? Minu algklasside või kunstiõpetuse õpetajad või? Mis sellest, et läbinisti viielisena oli just kunstiõpetus see, millega maadlesin, et tunnistusel vähemalt hinnet “kolm” ei oleks. Nüüd ei ole enam õpetajaid hindamas ja vaat just joonistangi. Et tõestada vastupidist!
Koolitus oli rahvusvaheline ja koolitust viisid läbi Anne Madsen ning Christina Hemmingsen Taanist. Hästi vahvad ja erksad kujud, kes saavutasid grupi ning ruumiga kohe hea kontakti.
Mis see visualiseerimine üldse õigupoolest on?
Minu lihtsas keeles on see mõtete ja ideede üles joonistamine ning visuaalselt nähtavaks tegemine.
Ja koolitusel õppisimegi täitsa päriselt, et kuidas joonistada ja panna paberile lugu. Kuidas luua ikoone ning kuidas neid kasutada. Lisaks muidugi kuulsime visualiseerimisest ja selle ajaloost üldiselt. Mind hästi kõnetas see, et Anne Madsen viib Taanis läbi programmi, millega juurutatakse koolides visualiseerimist. Ehk teisisõnu (minu interpretatsioon)- kui meie lapsed saavad riielda vihikutesse ja päevikutesse kritseldamise pärast, siis Taani lapsi lausa õpetatakse seda tegema:)
On tehtud uurimus, et kuulamise ajal kritseldavatel inimestel jääb palju rohkem meelde.
Enda kogemus ütleb ka, et kooliajal mäletasin mingeid asju asukoha järgi vihkus. Et kuhu kõrvale oli maja või lill joonistatud või mingi skeem tehtud.
Täna on tänu visualiseerimisele saanud minu töö hoopis uue tasandi. Joonistamise tasandi. Kõik suuremad tööd- koolituste ettevalmistamised, plaanid ja strateegiad joonistan paberile. Tegelikult armastasin juba varem igasugu tabeleid ja süsteeme joonistada, sest olen aru saanud, et minu mõte töötab paremini, kui asjad on silme ees. Mõnele jääb meelde kuulates, mõnele rääkides, mõnele puudutades. Minul on vaja NÄHA 🙂
Aga kui varem oli see joonistamine selline kaootilisem, siis nüüd kasutan ikoone ja sümboleid ning oskan lehel asju paremini struktrueerida.
Ma ei ole koolitustel- ei osaleja ega ka koolitajana kunagi armastanud eriti mänge. No teate küll neid mitte magama jäämiseks “nüüd kõik püsti ja teeme ühe mängu” mänge 😀
Ja seetõttu oli visualiseerimisega tutvumine mulle suureks rõõmuks. Joonistamise sissetoomine koolitustele on hea vaheldus mõttetööle ja lisaks veel mõttetööd ergutav ning toetav vaheldus. Olen seda juba agaralt kasutanud ja peab nentima, et toimib 🙂
Kogu selles visualiseerimisega tutvumise ja praktiseerimise protsessis hakkasin mõtlema, et
meie koolisüsteemis on mäda just oskusainete hindamine.
Tegelikult meeldib igale lapsele joonistada, laulda, tantsida ja joosta. Näidake mulle mõni eelkooliealine, kes neid asju väga vastumeelselt teeks või kes ütleks, et ta ei oska seda. Aga koolis võime me võtta lapselt pikaks ajaks isu joonistada, laulda või teha sporti, sest me anname talle selle eest hinnangu. Me ütleme, et sa ei oska joosta, sest sa ei jõua nii kiiresti lipata, kui mõned teised. Me ütleme, et sa ei oska laulda, sest sinu hääl on liiga vaikne. Või me ütleme, et sa ei oska joonistada, sest vesivärvid lähevad laiali.
Ja just täpselt nii sain ka mina endale külge eelarvamuste sildid. Lisaks joonistamisele oli veel üks lugu. Muusikaõpetaja näitas algklassides näpuga õpilastele, kes võiks proovida muusikakooli õppima minna. Võttes justkui võimaluse neilt, kellele ta ei näidanud. Minule ta ei näidanud ja olin sellest nii nii löödud. Jah, superstaari saatesse ma just ei kipu, aga kõige selle kiuste laulan igal jõuluajal jõuluvanale ning iga päev oma lastele. Oskan küll laulda ja õpin varsti pillimängu ka selgeks!
Joonistada ma juba igatahes oskan 🙂