Nädalavahetus tõi uudise, et alanud on katsed Tallinna eliitkoolide esimestesse klassidesse. Väga hea oli sealjuures mingi eksperdi võrdlus meie ja Soome laste vahel. Et meie lapsed on esimesse klassi astudes Soome lastest üle. Kuskil kolmandaks klassiks see vahe võrdsustub. Aga selle erinevusega, et Soome lapsed on meie omadega võrreldes palju loovamad ja laiema silmaringiga. Meenub, et olen ka ise midagi sellist lugenud- kui väikest last enne kooli õppimisega üle koormata, siis läheb tema aju mingihetk “lukku”.

Leidsin vahva artikli Bioneerist. Seal räägib lapse üleõpetamise ohtlikkusest. Artikkel ise on huvitav ja lõpuks jääb peas kumisema üks lause: “Ära kasvata imelast, kasvata õnnelikku last”. Aga kas tänapäeval on võimalik kasvatada õnnelikku last, kui see, kes kasvatab ei ole ise õnnelik? Äkki peaks me kõigepealt kasvatama iseennast, õppima olema õnnelikud? Või siis õppima seda oma lapselt. Võtma iga päeva lapsega kui õppetundi, et maailm on üks ilmatuma vahva paik olemiseks ja ainult meie ise saame ennast õnnelikuks teha.

Mulle meenub, et kui töötasin Tallinna eliitkoolis, siis ütles üks lapsevanem eelkooli juhatajale, et  ta tahab oma 5 aastase lapsega koos äripäeva lugeda. Et selliseid asju on vaja õpetada eelkoolis.

Kui oma vennaga (füsioterapeut) sellel teemal rääkima juhtusin, siis rääkis ta loo, kus üks kümneaastane laps oli trennis ülekoormusest kokku kukkunud. Tal oli enne seda trenni olnud mingi muu trenn.

Ja ometi peaks lapsel laskma kuni 12. eluaastani lihtsalt mängida. Oma enda mängus saab laps ise valida mida ja kuidas ta mängib ning millal puhkab. Ja ta saab väga hea füüsilise koormuse. Lisaks sellele saavad tal olla oma mängureeglid. Uskuge mind, elu toob talle hiljem nii palju muid reegleid, et see 12 aastat võiks ta ju midagi ka ise otsustada saada.

Kui ma mõtlen nende vanemate peale, kes autodega oma lapsi ühest ringist teise veavad, siis tahaks küsida, et kas teil endal elu ei olegi? Ja muidugi mõteldes vanemate peale, kes veavad oma lapsi ühelt katselt teisele. Et saada ikka parima kooli parimasse esimesse klassi. Ka nende lastele on juba sisse kodeeritud, et ta peab katsed läbi tegema, peab olema tubli, peab saama sinna kooli……. kuni ükskord plomm lõhkeb. Ja pean tunnistama, et eliitkoolis töötades nägime me neid pommide lõhkemisi ikka omajagu. Keegi meist ei suuda olla 24/7 imeinimene. Aga meie lapsed peavad seda suutma. Sest meie, vanemate edukus sõltub sellest…

Huviringide puhul on kindlasti oht sellel, et jääb märkamata mõni lapse tõeline anne. Eks me ikka paneme ju lapse tegema seda, mida tegime ise noorena. Või veel hullem- mida me oleksime tahtnud teha. Siinkohal tahan kiita neid lapsevanemaid, kes märkavad oma lapse huvi ja seda toetades tegutsevad. Sest kindlasti on üle õpetamisele vastupidine oht lapsega liiga vähene tegelemine.

Liiga vähese tegelemise juures peaks kindlasti peatuma ka küsimusel:” Kui ma oma lapse aja huviringidega täis pukin, siis kas mul endal ei ole hoopis liiga vähe aega ja viitsimist oma lapse jaoks?” Võiks ju peale lasteaeda ja kooli koos loodusesse jalutama minna. Rääkida, kuidas sinu päev läks ja uurida, kuidas lapse päev läks. Kuulata koos linnulaulu, teha pai mõnele puule ja vaadata vulisevat jõevett. Või lihtsalt mängida ja naerust nõrkemiseni mürada.
Kõigest kõige rohkem armastab meie laps olla koos meiega, oma vanematega.

Kui ma kirjutaksin seda blogi viisteist, kakskümmend aastat tagasi, siis ei kirjutaks ma sellisel teemal. Sest see ei oleks teema. Kas meie elu on tõesti läinud nii pööraseks, et edukuse kiirteel on vaja joosta võidu iseenda lastega? Tegelikult me jookseme muidugi võidu naabrite, sõprade ja sugulastega. Eelkõige aga jookseme me võidu iseendaga. Ja karta on, et nii pööraselt kihutamiselt ei pääse keegi võitjana…

Selle kõige taustal tahaksin küsida, et kui paljud meie tänastest eeskujudest, arvamusliidritest, juhtidest ja teadlastest on elanud sellist elu nagu me oma lastelt täna nõuame? Rääkimata neist, kes juba ammu manala teel. Kas ei ole mitte nad elanud loodusele palju lähemal, jooksnud mullastel teedel ja lugenud pirru valgel muinasjutte.

Ma saan aru, elu on läinud edasi. Areneb tehnika ja teadus. Aga inimloomus on jäänud ju samaks. Isegi meie keha ja aju on jäänud samaks.
Tööstressis olev inimene ütleb endiselt, et tahaksin lapse kombel joosta ja naerulagistada. Tahaksin tunda, et olen vaba…

Siit ka väikene koputus lapsevanemate südametunnistusele. Ärge võtke oma lastelt ära nende lapsepõlve. Teise inimese kaudu ei ole võimalik teostada iseenda kaotatud unistusi. Eriti veel, kui sa tahad teha seda oma lapse kaudu. Investeeri see energia hoopis iseendasse. Oma pisikese ilmaimega ei ole vaja teha muud, kui lasta tal laps olla ja temasse uskuda. Küll tema siis ka iseendasse usub. Ja usk teeb korda suuri tegusi.