“Mida ma kuulen, selle unustan;
Mida ma näen, selle jätan meelde;
Mida ma teen, seda mõistan.”

Hiina vanasõna, mõnikord omistatud Confuciusele

Kindlasti on paljud seda vanasõna kuulnud. Kas just sellises sõnastuses, aga sama mõttega. Võtan selle vanasõna aluseks nii tänasele kui kahele järgnevale sissekandele ja mõtisklen natuke nende väidete üle aju, õppimise ja visuaalse mõtlemise seisukohast. Jagan oma mõtted kolme postituse vahel, et hoida tekstid lühikesed ja lihtsad.

Olgu veelkord üteldud, et oma blogi sissekannetega ei taotle ma põhjapanevat teaduse tegemist. Pigem on see koht, kus nn kõva häälega mõelda ja huvitavaid teooriaid endale südamelähedase teema valguses vaadelda. Mõnikord võivad mu ideed olla täiesti katteta ja seda ägedam see on, sest annab võimaluse luua tulevikus uued suunad ja uuringud, et oma väiteid kinnitada või ümber lükata.

Sissejuhatuseks jagan enda poolt visuaalsemaks ümber joonistatud tabeli, mille leidsin siit lehelt ja kus tuuakse välja, et me saame õppida lugedes, kuulates ja kogemusi omandades.

“Mida ma kuulen, selle unustan.”

Saan aru, et siin on mõeldud õpetamist läbi rääkimise. Kui me õpetajana ei võta kasutusele mitte ühtegi teist vahendit peale oma enda rääkimise, siis on see lause 100% õige. Aga kui vaadelda seda ütlust hoopis õppija seisukohalt? Kui ma mingit teksti kuulan, siis kas on nii, et ma selle kohe unustan? Või saan ma võtta kasutusele strateegiad, mis aitavad kuuldud teksti meelde jätta?  Õppimine peab olema aktiivne tegevus. Üteldakse, et mõte liigub kõige paremini liikuvas kehas.

Anders Hansen toob oma raamatus “Tugev aju” (2018) välja liikumise mõju õppimisele ja mälule. On tehtud kindlaks, et kõige paremini jätame me infot meelde liikumise ajal ja loomulikult ka mitmed tunnid peale liikumist (oleneb, kui rasket trenni oleme teinud). Hansen soovitab õppimiseks vajaliku materjali linti lugeda ning kõndides seda kuulata.  Toon siinkohal raamatust välja ühe enda jaoks huvitava mõtte:
“Muljetavaldaval kombel tundub, et erinevat sorti liikumine mõjutab ajuosi erinevalt. Tekib küsimus, kas erinevat tüüpi treening võib mõjutada erinevat tüüpi mälu. Näiteks on märgatud, et jooksmine parandab võimet õppida võõraid sõnu, aga jõutreening mitte. Seevastu tundub, et jõutreening mõjutab positiivselt assotsiatiivset mälu – võimet viia kokku nimed ja näod. Kui tahad võtmeid leida, siis on abiks nii jõutreening kui ka jooksmine/…/ Mõjusid lähemalt uurides võib teha kaks järeldust. Esimene ja kõige tähtsam on, et kui tahad parandada mälu, siis pead olema mingil moel kehaliselt aktiivne. Mida sa teed, pole nii tähtis. Teine järeldus on, et kui tahad parandada igat laadi mälu, et mäletada kõike ära pandud asjadest kuni loetud tekstideni, siis peab tegema erinevat laadi sporti, nii aeroobset kui anaeroobset.

Siit saame tuletada selle, et kui soovid õpetajana oma infot ainult rääkides edasi anda, siis kutsu õpilased kõndima.

 

Aga- kõndimise strateegia võib olla hea sellisele “tuimale päheõppimisele” ning toimib, kui teema on õppijale juba tuttav ja ta ei pea selle mõistmiseks enam seoseid või tervikpilti looma. Kui õppimiseks on vajalik ka sügavam arusaamine ja tähenduse loomine, siis ainult rääkimisest/ kuulamisest ei piisa. Siinkohal ei pea ma silmas siis ainult õpetaja poolt mingi teema esitamist, vaid ka iseseisva õppijana uue materjali omandamist. Ajuteadlased Grete Arro ja Juhan Aru toovad mõlemad ajust ja õppimisest rääkides välja, et tähenduslikuks ja sügavaks õppimiseks on oluline just seoste loomine. Neid aga pelgalt rääkimisega ei ole võimalik luua.

 

Läheb vaja paberit ja pliiatsit, et õppimine silme ette tuua, luua seoseid ja tervikpilti. Ja et oleks ka oskust ning julgust seda teha, läheb vaja lihtsat ning teadlikku kritseldamist! Mida oligi tarvis tõestada 🙂

Teised kaks lauset sellest vanasõnast tulevad arutlusele juba järgmisel korral.
Lõpetame moodsalt ehk PÜSI LAINEL!

PS. soovitan soojalt lugeda A. Hanseni raamatut “Tugev aju”, sest see paneb sind kohe tahtma ennast liigutada, et olla targem, loovam, ilusam ja parem inimene :))) Imeline, eksole!