“Mida ma kuulen, selle unustan;
Mida ma näen, selle jätan meelde;
Mida ma teen, seda mõistan.”

Hiina vanasõna, mõnikord omistatud Confuciusele

Eelmisel nädalal alustasin kolmeosalist postitust, mis inspireeritud just sellest vanasõnast. Mõtisklen natuke nende väidete üle aju, õppimise ja visuaalse mõtlemise seisukohast. Jagan oma mõtted kolme postituse vahel, et hoida tekstid lühikesed ja lihtsad.

Esimeses osas võtsin vaatluse alla esimese lause “mida ma kuulen, selle unustan”.

Tänases postituses filosofeerin keskmise lause üle: “Mida ma näen, selle jätan meelde.”

Nii, nagu mündil on kaks poolt, on ka sellel lausel minu jaoks kaks tõlgendusviisi. Oma arutelus keskendun just info näitamisele esinedes ja õpetades ning võtan üheks lähtekohaks ka vajaduse, et näidatud materjalist aru saada. Sest tegelikult- kui ma saan asjast aru, siis jääb see mulle ka paremini meelde. Läks keeruliseks? Väga hea, teeme lihtsamaks tagasi.

Võtame mündi esimese poole ja küsime: “Kas ikka on nii, et see mida ma näen, see jääb meelde? Kui mulle näidatakse ainult teksti või ainult pilte- kas on kindel, et see mulle ka meelde jääb?” 

Keskendume korraks sellele teksti osale.
Ka pikki lauseid täistuubitud powerpoint on visuaalne, toodud meile silmade ette. Samamoodi on raamatu tekstiga. Me loeme ju silmadega. Aga kas see tähendab automaatselt, et meile kõik loetu meelde jääb? Kindlasti on võimalus suurem, kui oleme üksi toas ja saame omas tempos lugeda ning aeg ajalt peatuda, et läbi mõtelda- mis ma lugesin, mis on siit oluline meelde jätta. Raskemaks läheb asi siis, kui oleme kuulaja rollis auditooriumis, klassis, konverentsil. Esineja lajatab ekraanile pika teksti ning hakkab ise sinna juurde midagi muud rääkima. Ta eeldab, et ta lööb kaks kärbest ühe hoobiga- saab anda korraga hästi palju infot nii ekraanil kui ise rääkides. Fakt on aga see, et kahte verbaalset tegevust tema kuulajana me teha ei suuda. Me valime- kas loeme slaidi või kuulame esinejat.

Annan sulle, kui esinejale, õpetajale väärt nõu selleks puhuks, kui sa ei saa vältida oma slaidil pikka teksti: 

1. Jää korra vait ja anna vaatajale aega see läbi lugeda
2. Loe ise kõva häälega slaidil olev tekst ette

Ja siis liigu oma jutuga edasi, rääkides seda, mida oleksid slaidi ajal rääkinud. 

“Mis mõte asjal on,” küsid nüüd, sest sinu teadmiste järgi peaks slaid võimaldama vähema ajaga rohkem öelda. Aga need kaks soovitust seda küll ei tee. 

“Kas sinu esinemise, õpetamise mõte ei ole mitte kuulajat päriselt harida, talle väärtust luua?”, küsin mina vastu ja eeldan, et sinu vastus on JAH! Aga miks sa siis soovid, et ta mingit osa sinu ettekandest ei saa, sest pidi tegema valiku- kuulata sind või lugeda slaidi? 

Järelikult peavad olema sinu esitluse slaidid sellised, mis võimaldavad sind kuulates neid lihtsalt jälgida ja mõista. See tähendab, et slaidid peavad olema visuaalsemad. 

Nüüd jõuame piltide juurde ehk keskendume sellele, kui kasutame oma esitlustel, õpetamisel ainult pilte (jah, oleme endiselt mündi esimesel poole).Vaevalt on kellelegi võõras lause, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Kuid sellest samas pildist võib saada aru tuhat erinevat viisi. Ehk siis- kui mul ei ole nii hea kujutlusvõime, siis ei teki mul räägitava jutu ja näidatava pildi vahel seost meeldejätmiseks. Ja kui mul on vastupidiselt hoopis väga elav kujutlusvõime, siis võib tekkida dissonants kuuldava ja nähtava vahel, sest minu enda aju loob kuuldud tekstist hoopis teistsuguseid pilte. Loomulikult ongi iga esitlus alati subjektiivne ehk lähtub esitlejast. Kuid seda saab vältida sellega, et toome pildile juurde ka märksõnad või fraasid. 

Ja lõpuks jõuame selleni, et mündi teisel poolel vaatab meile vastu küsimus: “millistel tingimustel jääb mulle meelde see, mida ma näen?”

Ja mina väidan, et vastuseks on- siis, kui seal on peal nii pilte kui sõnu! Sinu kuulaja suudab teha seda, et kuulab kõrvaga ja vaatab silmaga- haarab pilti. Ka märksõnad või fraas, lühilause on aju jaoks pilt- me ei pea sellesse süvenema, et mõista. See hakkab koos kuuldava jutuga meile tähendust looma. Samas saab iga kuulaja ise otsustada, millele ta rohkem keskendub- pildile või märksõnale- mis temale just paremini seostub.

Kasutades nii pilte kui märksõnu loome võimaluse kasutada oma aju terviklikumalt- tekib sild erinevate ajuosade vahel. Sellega teeme lihtsamaks seoste loomise ja ühtlasi ka meeldejätmise.

Koolitades visuaalset mõtlemist ja lihtsustamist näen väga tihti, et olles vaimustunud oma joonistusoskusest tahetakse vahetada sõnad piltide vastu. Kuid visuaalse lihtsustamise eesmärk on leida kuldne kesktee. Et sõnade maailmas oleme igapäevaselt ja lapsest saadik märksa rohkem, siis tuleb selle tehnikaga tutvudes paratamatult panna algselt suur rõhk joonistusoskuse arendamisele. Sest selle oleme unustanud ja unarusse jätnud. Ja võibki ekslikult tekkida tunne, et tehnika keskendub vaid joonistamisele ning piltidele. Sugugi mitte. Mina väidaks, et hoopis vastupidi. Joonistamisega taas “sina” peale saades avastatakse, et see annab võimaluse vaadata ka sõnadele hoopis teise pilguga ning tihti selgub, et joonistamine on kõige kergem osa üldse. Palju raskem on pikkade mõtete lihtsustamine, märksõnade väljatoomine, essentsi ja fookuse loomine. 

Läheb vaja nii sõnu kui pilte, et see, mida näeme või teistele näitame ka meelde jääks. Ja et oleks oskust ning julgust oma esitlused visuaalsemaks muuta, peab seda teadlikult õppima ning praktiseerima🙂

 

Viimane lause sellest vanasõnast tuleb arutlusele juba järgmisel korral.
Lõpetame moodsalt ehk PÜSI LAINEL!

 

Oluline märkus: blogi sissekannetega ei taotle ma põhjapanevat teaduse tegemist. Pigem on see koht, kus nn kõva häälega mõelda ja huvitavaid teooriaid endale südamelähedase teema valguses vaadelda. Mõnikord võivad mu ideed olla täiesti katteta ja seda ägedam see on, sest annab võimaluse luua tulevikus uued suunad ja uuringud, et oma väiteid kinnitada või ümber lükata.