“…Jõuame lõpuks peale väikest seiklemist Piusa Ürgoru Puhkekompleksi. Annan mehele magusa suudluse: „Nii, siia pead sa mind nüüd kolmeks päevaks usaldama. Usu mind, ka mina ei tea, kuhu ma lähen ja miks. Aga ma tunnen, et see on väga oluline samm. Midagi hoopis uut.“ Ja astun autost välja. Mind tervitab naisterahvas, kelle tuttav hääl saab endale ka füüsilise olemuse ja nime. Ivika, üks koolituse korraldajatest ja koolitajatest. Ta teab mu nime, ta ootas mind. Mõnus.
Kõnnin mööda kivist maateed võõra maja poole. Näen juba eemalt, et puhkmaja ees ja sees on palju inimesi. Inimesi, keda ma ei tunne, kellest midagi ei tea. Kuni tänaseni…”

Niimoodi algas üks lugu 2009 aasta varasügisel.

Lugu, mis viis mind maailma, millest on nüüdseks saanud suur osa minu elust.

Lugu, mis viis mind kaasamise maailma.

Mäletan nii hästi seda miskit enda sees. Miskit, mis ütles, et suured muutused on tulekul. Et ma pean selles programmis osalema. Et see on midagi minu enda jaoks.
Olen õnnelik. Õnnelik, et tundsin ära võimaluse. Ma ei teadnud ju tollel hetkel veel kaasamisest või kaasavast juhtimisest midagi. Ei teadnud, kuhu kandideerin või mis mind ees ootab. Tõde on aga see, et ees ootasid 9 päeva pühast rõõmu, mis nüüdseks mulle sama suurt rõõmu ning naudingut tööpõllul pakkunud on.

Osalesin tookord 3x 3 päevases “KÕLA” programmis, mis oli suunatud kaasavatele juhtidele. Selle loo panin ma kirja veel enne, kui oskasin aimata, mida programmi läbimine minu jaoks tähendama hakkab. Siinkohal ei tohi kindlasti jätta pai tegemata juba jutus mainitud Ivikale, kes tegelikult oli just see, kes peale programmi lõppu mind kättpidi koolitajate maailma vedas ja siiani mulle heaks partneriks ning mõttekaaslaseks on.

Kaasamisest räägitakse tänapäeval väga palju. Või vähemalt tundub mulle nii.

  • Kaasavad kogukonnad.
  • Kaasavad koosolekud.
  • Kaasavad ettevõtted.
  • …………

Mis imeloom see kaasamine siis tegelikult on?
Üks Eesti juhtivaid kaasamisspetsialiste, Piret Jeedas on koos heade kolleegide-sõpradega pannud kirja sellise mõtte:

Kaasav juhtimine on inimeste võimetele toetuv muutuste ellukutsumine ja ühise heaolu loomine.

Kaasamisest saab rääkida väga erineval tasandil. Näiteks võib olla arusaam sellest, et kui kutsume ruumi kokku võimalikult palju inimesi, siis see ongi kaasamine. Ehk siis loeb kvantiteet. Teine variant on mõtelda kaasamisest, kui kvaliteedist. Et meid ei ole palju, kuid kõik, kes me ruumis oleme, oleme võrdsed ja saame anda oma panuse.

Mina pooldan seda teist varianti. Ka juhtimises on järjest edukamad just need ettevõtted, kus arvestatakse iga töötaja panust. Enam ei löö läbi klassikalised juhtimisstiilid ning koosolekud. Ehk tuleb see ka sellest, et meie inimesed on muutunud teadlikumaks iseendast, oma võimetest ja soovidest. Me ei taha olla enam lihtsalt marionetid, kelle pead pööratakse suunas, mis kellelegi teisele kasulik on. Me tahame ise mõtelda, otsustada, oma võimeid proovile panna. Me tahame valida töökoha, kus saame ennast teostada ja kus meiega arvestatakse.

Seetõttu ongi oskused kaasamisest muutunud hädavajalikuks. Aga hädavajalikud ei ole nad ainult juhtidele ja liidritele. Kaasamine algab eelkõige iseendast ja kui me tahame olla kaasatud, siis peame eelkõige oskama kaasata iseennast.

Olen hetkel ühe väga põneva protsessi keskel. Viime läbi õpiringe lastega kodus olevatele emadele ning läbi selle olen kohtunud nii paljude toredate inimestega. Igaühel meist seal ringis on tuua oma panus, kogemus ja mõtted. Õpiringide läbivaks teemaks on märkamatult saanud kaasamine ja see, et kõik algab meist endist. Olgu teemaks siis aktiivsus ühisettevõtmises, töö ja pereelu ühildamine või õppimine.

Helina Kärgenberg, kes on koos Merit Rajuga raamatu “Sõnadest tähtsam”autor, käis ühes õpiringis külas ja rääkis osalemisest kogukonnas. Ta rääkis seda läbi iseenda Loo. Oma kogukonna võitudest, pereelu rõõmudest ja ühisest ettevõttest ning raamatu kirjutamisest. Raamatust tõi ta välja kuus väga olulist omadust, et olla parem suhtleja:

  • Mentaalne selgus
  • Eneseteadlikkus
  • Meeskonnatöö oskus
  • Võime asetada kõrvale oma ego
  • Teise inimese respekteerimine
  • Paindlikkus

Olles parem suhtleja, oled sa ka parem kaasaja. Sest kaasamine algabki suhtlusest- oskus olla vestluses, oskus kuulata ja jagada. Oskus küsida küsimusi.

Kas osaled sa vestlustes selleks, et ka päriselt kuulata või selleks, et iseendast rääkida? 

Kas oskad sa olla KOHAL? Nii, et sa ka päriselt oled selles hetkes. Just nüüd ja praegu? Kui jah, siis oled lähedal heaks kaasajaks olemisele:)

No jälle jõuame selle ühe sõnani- kaasamine.
Miks see mind kummitab?
Miks tahan ma seda rõhutada ja sellest rääkida?
Sest olen veendumusel, et see on just see, mis tulevikus üha suuremat rolli mängib. Juba praegu mängib ja me ei saa sellest üle ega ümber. Astugem, mis rada me astume ja nimetagem seda, kuidas me nimetame.

Minu arvates peab kaasamist mingil määral õppima. Igapäevaselt praktiseerima. Sest kõik head asjad siin ilmas ei tule iseenesest ja mõne asja jaoks peab natukene ka vaeva nägema. Aga see vaev tasub ennast kuhjaga ära. Sest kaasamisest on võimalik luua endale elustiil. Kui soovite ja see sõna teid veel ära tüüdanud ei ole, siis nimetagem seda kasvõi “Kaasavaks elamiseks”.

  • Kuidas elada nii, et lapsed ise on oma kasvatamisse kaasatud?
  • Kuidas kaasata kodustesse tegemistesse ka teised murdes müüti, et just ise tehtud on hästi tehtud?
  • Kuidas argipäeva kõrvalt jääda iseendaks ja leida aega ka oma hobide või niisama olemise jaoks?
  • Kuidas siduda omavahel kodu ja töö nii, et tunda mõlemas osas ennast väärtuslikuna ja mitte läbi põleda?

Siit jõuame õpiringide teise külaliseni. Terve Pere kooli üks eestvedaja Pille Sõrmus vestles meiega teemal “Töö- ja pereelu ühildamine.” Seda taaskord läbi iseenda Loo. Sest Lood on need, mis jäävad meelde ja ühendavad:) Pille Lugu väikelapse vanemaks olemisest ja samal ajal töötamisest viis meid selle maailma rõõmudesse ja muredesse, läbipõlemise ja iseenda leidmise juurde. Läbi Pille Loo saime kirja panna ka olulisi punkte, mida endaga kaasas kanda, kui soovida ühildada töö ja pereelu ning sealjuures säästa iseennast ja oma lähedasi.
Jõudsime taaskord selleni, et kõik siin ilmas algab meist endist.
Meie oskusest kuulata, jagada ja olla “kohal”.

Ja selle lausega tahaksingi täna lõpetada. sest jutt sai pikk ja sõna Kaasamine juba ilmselgelt ületarbitud:) Aga tuleme selle juurde varsti tagasi. Jälle, jälle ja jälle!!!

Arhiiv