Tõenäoliselt oled sa kuulnud, et väga palju siin elus sõltub meie enda mõtteviisist ja suhtumisest. Kindlasti tead selliseid lauseid:

“Me ei saa muuta teisi inimesi, me saame muuta enda suhtumist nendesse.”

“Kõik on tõlgendamise küsimus.”

jne.

Elustiilitreenerite õpetuste aluseks on peamiselt mõtteviisi muutmine. Mulle endale meeldib väga Stanfordi ülikooli psühholoogi Carol S. Dwecki lähenemine. Tema toob peamiseks võrdluseks inimese võimed, tegutsemise ja mõtteviisi. Dweck kasutab väljendeid kinnistunud mõtteviis ja edenemismõtteviis. Näiteks toob ta esile kiitmise. On suur vahe, kas me kiidame lapse intelligentsust ja võimekust või tema pingutust. Esimese kahe puhul on tegemist pigem kinnistunud mõtteviisi toetamisega. Kuid, kui arendame iseendas ja oma lastes harjumust motiveerida ja tunnustada ennast läbi oma pingutuse ning arengu, siis toetame edenemismõtteviisi. Tänu sellele oleme võimelised ennast märksa produktiivsemalt teostama ning pidevalt arenema.

Mina ei ole Dwecki uuringute või mõtteviisi teemade ekspert, kasutan neid lähenemisi pigem iseenda valdkonna mõtestamisel, samuti enda, oma laste ja oma õpilaste arengu toetamisel. Tänane postitus sai ajendatud ühest lühikesest artiklist, mis mulle kätte sattus ja mõtlesin seda ka teiega jagada. Artiklis toob Kimberly Wilson, psühholoog ja raamatu “How to Build A Healthy Brain” (2020) autor välja ühe lähenemise, mis andis minule kogu selle mõtteviisi teema juurde justkui tummisust lisaks.

Kimberly Wilson räägib sellest, et me oleme iseenda kogemuste loojad, mis neuroteadusele tuginedes tähendab seda, kuidas meie aju ennustab ja tõlgendab meie ümber olevat maailma ning meie kohta selles. Näiteks- oled minemas lavale esinema, sinu pulss kiireneb ja kõhus on liblikad. Kas see tähendab, et sa oled murelik või hoopis põnevil? Psühholoogiliselt ei ole seal mingit erinevust. Kortisooli taseme tõus on lihtsalt sinu keha ettevalmistus eelseisvaks soorituseks. See valmistab ette su jäsemed ja aju ekstra energiaga, mis esinemiseks vaja on. Järelikult muretsemiseks või põnevuseks muudab selle olukorra meie jaoks ainult meie mõtteviis- suhtumine sellesse tundesse, mida põhjustab kortisooli taseme tõus.

On suur erinevus, kas ma ütlen endale, et ma tunnen ennast närviliselt või et ma olen valmis!

See loob erinevuse, kas ma tunnen, et ma ei ole võimeline tegema head sooritust või vastupidi- ma olen selleks vägagi suuteline. See suhtumine mõjutab sinu esinemist ja kogemust üldiselt. Wilsoni sõnul võib seda kutsuda meelekindluseks või mõtteviisiks, kuid kindel on see:

Kui õpime seostama neid füüsilisi aistinguid positiivse väljakutse tundega või tegevuseks valmisolekuga, aitab see meil tugevdada psühholoogilist vastupidavust.

Kimberly Wilsoni artikkel oli peamiselt ajendatud murest, et viimasel ajal levivad ühiskonnas väga palju sellised ütlused ja suhtumine, et on ok tunda ärevust. See võib põhjustada süvenevat depressiooni ehkki esialgses staadiumis oleks võimalik suhtuda sellesse tundesse ka hoopis teisiti. Ta ei väida loomulikult, et kõik ärevused on seotud identiteedi ja mõtteviisiga, kuid tahab tuua välja selle, et me ei ajaks segi konkreetset mentaalset seisundit või normaalseid kehas toimuvaid protsesse. See omakorda võib mängida suurt rolli meie igapäevaelule ja heaolule.

Kokkuvõtvalt nõustun Wilsoni sõnadega, et me peame olema tähelepanelikud mentaalsete sõnumite kohta, mida iseendale sisestame. Vali oma lähenemisi teadlikult, neil on võim luua sinu maailma.

Hea lugeja, kuidas sina suhtud mõtteviisi teemadesse ja kas ning kui palju nõustud Carol Dwecki ja Kimberly Wilsoniga?

Tegelen täiskasvanutele joonistamise õpetamisega ehk õigemini öeldes õpetan, kuidas kasutada joonistamist mõtlemise tööriistana. Kohtan igapäevaselt väga palju kinnistunud mõtteviisi oskusainete kohta ning oma õppijate pinget ning ärevust eesootava koolituse ees. Olen juba kasutanud Dwecki lähenemist, et rääkida õppijatega sellest, miks neile tundub, et nad joonistada ei oska. Räägin sellest, kuidas on joonistamist hinnatud ning millest lähtudes on meil ka tekkinud arvamus, et see on midagi väga keerulist. Või et peab oskama ilusti ja hästi joonistada. Siit võtan kaasa praktika, et enne oma koolitusi sisestada õppijatele, et see ärevus, mis nad enda sees tunnevad, ei pruugi sugugi olla hirm joonistamise eest. Vaatleme seda kui põnevust, mis tekib võimalusest õppida juurde uus või tuletada meelde armastatud vana oskus.

Kommenteeri ka sina, mida siit endaga kaasa võtad?

 

Kasutatud allikad:

• Dweck, C. (2006). Mindset: the New Psychology of Success. Ballantine Books.
• Wilson, K. (2021). I think, therefore I am. Psychologies, 11(2021), 49.