Viimased aastad on toonud inimestesse palju rahutust. Tegelikult on see ühiskonnas olnud juba pikemat aega ja just nüüd saamas oma haripunkti. Inimesed ei taha teha enam pool tasuta tööd, kulutada enamuse oma ajast tehes tööd kellelegi teisele või veel hullem- tehes tööd, mida tegelikult ei armastata.

Paljud pealtnäha edukad ärid sulgevad uksed, sest omanikud on uute väljakutse otsingutel. Inimesed lahkuvad töökohalt, mis neid ei rahulda ja elukohast, kus nad elada ei taha. Või lähevad välismaale oma rahutut südant otsima. Tegelikult on Draakoni aasta selleks kõigeks ideaalne. See on aasta muutuste käimalükkamiseks. Ei ole veel vaja jõuda tulemuseni või teada, kuhu see kõik viib. Oluline on hakata tegutsema.

Aga kuidas ikkagi hakata tegutsema? See on asja juures ehk kõige raskem. Või siis ainult õige pisut raskem teadmisest, et kuidas ja kuhu suunas üldse tegutsema hakata.

Paljudel meil on unistused. Mõnel isegi nii tohutult, et need uksest ja aknast enam sisse ei mahu. Mõnel aga ei ole üldse unistusi. See võib tunduda kõige kurvem olukord, kuid arvan, et see on isegi parem, kui liiga palju unistusi. Sest unistustega on selline huvitav asi, et need kipuvad tihti ka täituma. Kui meil on liiga palju unistusi, siis võime me iseennast sinna sisse ära kaotada.

Unistused ei täitu loomulikult lihtsalt istudes ja oodates. Tuleb ka tegutseda. Aga selleni kohe jõuame. Räägime kõigepealt natuke veel unistustest endast.

Unistused võivad olla väga reaalsed ja väga utoopilised. Või siis seal kuskil vahepeal. Tähtis on, et unistuse poole oleks võimalik liikuda. Ta peab olema konkreetne, positiivselt sõnastatud ja igapäevaselt koos sinuga.  Miks on hea, et unistusi liiga palju ei ole on see, et unistusele tuleb kontsentreeruda. Nii nagu ei suuda inimene võtta korraga üle kolme- nelja rolli, ei saa ka korraga tohutul hulgal unistustele keskenduda. Sa võid muidugi oma unistused ritta seada, aga ma arvan, et see ei ole väga hea mõte. Sest unistustel on natuke ka see omadus, et nad ajas muutuvad. Tulevad ja lähevad. Seetõttu peab olema endas üpris kindel, mida südamest soovida. Sest äkki hetkel, kui see täitub, ei ole sul selleks enam tahtmist, aega või ruumi.

Aga mida teha siis, kui üldse unistusi ei ole? Kui ongi ainult rahutus ja teadmatus? Ma arvan, et siis ei tasuks hakata ka huupi otsima. Hakata oma energiat kulutama jooksmisele ja otsimisele teadmata, mida taga aetakse. Tuleks just rahulikult aeg maha võtta ja endasse vaadata. Mis on see, mida ma juba lapsena teha armastasin ja oskasin? Millised on minu tugevused täna? Kui ma hommikul silmad avad, siis mis on see, mille nimel mulle meeldiks ärgata?
Kui ka nendele küsimustele vastus puudub, siis tuleks avatud silmade ja südamega ringi vaadata. Tavaliselt tulevad võimalused ise inimeste juurde, kes selleks valmis on. Tähtis on see võimalus ära tunda ja vastu võtta. Jah, ka see võib osutuda tühjaks rabelemiseks, aga igatahes on see rohkem väärt, kui üldse mitte proovida. Sest tegelikult on sul unistus olemas. See on unistus muutuste järgi.

No aga hea küll. Unistustega saime asja selgeks.

Täpsustame üle veel selle, et kui ma täna räägin inimeste rahutusest, siis tahan rääkida just tööga seotud unistustest.  Ma arvan, et meie kõigi unistus on teha tööd, mida me tõeliselt armastame. Ma ei taha seda nimetada tööks, mis oleks meile hobi. Ma tahan nimetada seda nii: kui sul oleks olemas elamiseks vajaminev raha, siis mis oleks see, mida sa oma igapäevaeluga peale hakkaksid? Mida sa tahaksid päevast päeva teha? Sest vaatame tõele näkku- tegelikult on väga vähe neid, kes vastavad, et lamaksin basseini ääres ja jooksin kokteile. Ja isegi, kui see on sinu vastus, siis on kindlasti võimalik sellega raha teenima hakata:) Sest mul on sulle üllatus- raha ei kasva puu otsas ja niisama meile seda keegi ei anna. Raha on vaja välja teenida.

Aga veelkord. Unistus on olemas. Nüüd oleks vaja hakata tegutsema.

Sest kõige lihtsam on rääkida ja viriseda. Kõige suurem erinevus rääkijate ja tegutsejate vahel ongi see, et ühed on asjaga pihta hakanud ja teised ei ole. Ütle oma unistus kõva häälega välja või kleebi töölaua/ öökapi juurde seinale. Sa võid isegi avada oma unistuste kaustiku. Peaasi, et oskad oma unistust sõnastada. Ja siis- tegudele. Millegi muutmine tahab kõige rohkem julgust ja siis aega. Julgust üldse muutuda, oma elu ja vajadusel ka elustiili muuta. Pühendada suur hulk oma ajast muutuste elluviimise peale. Aga tihti ütlevad inimesed, et aega napib. Kõik oleks kordades lihtsam, kui me võiks oma vana töö lihtsalt sinnapaika jätta ja uuega tegelema hakata. Selleks on aga raha vaja, et me selle ajani, kuniks meie unistused meile sisse ei too, ka elatud saaksime. Sellist raha paljudel ei ole. Niisiis peab “uue elu” sisse seadma paralleelselt “vana eluga”.

Siinkohal tuleb mängu uus ja võimas tegur- tahtejõud. Kas pärast pikka tööpäeva on sul veel tahtmist istuda maha ja töötada oma isikliku äriplaani kallal? Kas mõne trenni asemel oled nõus kodus helmeid traadi otsa ajama? Kas siis, kui oled lapsed magama pannud, jaksad veel projekte kirjutada? Kas siis, kui sõbrad reedel peole lähevad oled nõus kodus istuma ja raamatut kirjutama? Või lemmik seriaali vaatamise asemel arvutis tuhlama, et vajalikke teadmisi hankida? Kõik on valikute, tahtejõu ja julguse küsimus. Julguse just seetõttu, et me elame iseendale. Ja kõik valikud on meie enda kätes. Paratamatult tuleb millestki loobuda. Sinu eneseleidmise protsessid võivad kaduda sinu kõrvalt inimesed, kellega varem aega veetsid, aga võibolla just nii pidi minema. Usu mind, sinu kõrvale hakkavad tekkima inimesed, kes väärtustavad sind just sellisena, kes sa oled siis, kui oled saavutanud oma sihi. Sest inimesed ei võõrdu üksteisest mitte oma olemuse muutumise tõttu, vaid elustiili ja väärtuste tõttu. See lihtsalt on nii.

Kindlasti on kergem viia muutusi ellu, kui meil on kõrval keegi, kes jagab meiega meie unistusi, sihti ja kirge. Ja kes innustab meid ka tegudele. Kui sõber ütleb, et täna veinipudelit ei ava vaid hakkame äriplaani kirjutama, siis on ju palju kergem kui see, et ta keelitab sind tunde ikkagi endaga välja tulema. Sest iseennast üksi sundida on ikka kurramuse raske. Minu arvates üks raskemaid asju. Olen avastanud nipi, et unistuste täitmiseks tuleb ümbritseda ennast inimestega, kes viivad sind edasi ning kompenseerivad sinu puudusi.

Nüüd tundub see unistuse täitmine vist üks raske ja ka riskantne ettevõtmine. Mida ma teen selle unistusega siis, kui olen kaotanud kõik sõbrad, vormist väljas ja silmaalused kottis? Sellisel juhul ei ole mõtet üldse rääkidagi, et midagi muuta tahaks. Sest tegelikult ei ole see kõik nii must ja valge. Sulle jäävad alles sõbrad, kes sind sinu otsingutel toetavad ja ei ole sinu sõbrad ainult siis, kui neil sind vaja on. Töö väärib paguneid, kui sa ei võta seda kui tööd, vaid kui uue elustiili kujundamist. Ja sport peaks olema ka osa elustiilist, ilma milleta närbuvad keha ning vaim.

Arvad, et tasub proovimist? Mina arvan ka. Sest Sa saad sellega hakkama.

Siit Sulle veel paar nõuannet. Kui oled oma unistuse sõnastanud, siis hakka selle ümber raamistikku looma. Maakeeli- liha luudele kasvatama. Mõtle sellele, et kuhu sa jõuda tahad ja missugused on väärtused, mida oma teel kaasas kannad. Millised on vahepeatused ja tähistamishetked? Missuguseid inimesi ja teadmisi sa oma ümber vajad? Milline peaks olema selle unistuse vorm ja tegelik elu?
Sellisel viisil asja läbi mõtlemine on väga tõhus ja võib juhatada sind mõtterännakutel, millest sa varem teadlik ei olnud. Olen ise olnud tunnistajaks nii mitmegi konkreetse äriplaani mustandi kujunemisele, kui sellist väljatöötatud mustrit inimestega läbi teeme. Kusjuures on kokku tuldud väga umbmäärase sooviga või on üksik klient lihtsalt ütelnud- tahan midagi muuta.
Sest jah- unistada on tore ja unistusi täita veel toredam, kuid peame siiski ka teadma, kuhu ja kuidas me väljajõuda tahame. Siis oleme saavutanud selle, millest igaüks unistab- hingerahu:)

Lõpetuseks tahan pöörduda tagasi tänase postituse pealkirja juurde. See lause on minu töölaua juures seinal. Ja iga päev teen ma natukene ära selleks, et tuhanded uued rajad vaid unenägudesse ei jääks:)