Jagan täna visuaali, mida tegelikult jagasin juba 2020 aastal. Tol korral jagasin seda lühikese kommentaariga ja soovin seekord natuke rohkem juttu juurde tuua. Visuaal on inspireeritud Marie Forleo podcastist, kui tal oli külas Regena Thomashauer ja nad rääkisid loomiskunstist ning ihast. Sain sealt kaasa nii palju häid mõtteid ja väga konkreetse juhise erinevate vestluste alustamiseks. Visuaal on inglise keelne ja kommenteerin siia juurde nii mõtteid podcastist kui teema edasiarendust minu enda poolt.

 

Mis on see, mida sa päriselt ihaldad? Kas sa tegutsed igapäevaselt automaatreziimil? Või täidad sa oma unistusi, kuid tegelikult ei ole kindel, kas need üldse on sinu enda unistused? Peatu korra ja mõtle. Mis on see, mida sa päriselt ihaldad? Just nimelt ihaldad, mitte ei taha, vaja, ei oota. Iha on unistus, kus kohtuvad kogu sinu armastus, aeg ja energia. See on midagi, mis on sinust suurem. On ülimalt oluline elada oma unistust ja elada oma kirge. Meil on tihti nii, et me teame, kuidas unistust või mingit muud asja ellu viia, aga tegelikult “kuidas?” ei toida sinu unistust. Sul on vaja leida side oma ihaga. Kui leiad selle sideme, siis tuleb ka kirg. Kirega midagi teha on hoopis teine tera, kui kireta 🙂

On üks vahva lumememme ehk hea juhtimisprotsessi mudel, millele ikka ja jälle mõtelda, kui mõni idee peas keerleb, oma tegemistega ummikus oled või ei tea, kuhu edasi liikuda. Seal on lumememme kolmeks palliks siht, kirg ja tegutsemine. Alles siis saab toimuda liikumine ning edasiminek, kui kõik kolm tegurit on olemas. Kui on ainult siht ja kirg, aga tegutsemist ei järgne, siis on see unistamine. Kui on ainult kirg ja tegutsemine, aga sihti ei ole, siis on … hmm … kas puhas lollus või – vahel võib ju ka hobi olla ilma tõeliselt suure sihita. Ja kui on ainult siht ning tegutsemine, aga puudub kirg, siis on tegemist rutiiniga. Järelikult on olulised kõik kolm tegurit. 

Aga et asi veel keerulisemaks teha, siis jagan lõigu Elizabeth Gilberti raamatust “Suur võluvägi”

Järgi oma kirge võib olla täiesti tarbetu nõuanne, sest kui kellelgi on selge kirg, siis ta tõenäoliselt juba järgib seda ega vaja teie soovitusi. Kirg on huvi, millele pühendutakse täielikult, just nagu poleks valikut. Ent paljud ei tea, mis on nende kirg või on neil rohkesti kirgi või leiavad nad keskeas uue kire- see kõik võib tekitada nõutust, ummikseisu või ebakindlust. 

Siin tuleb mängu uudishimu. Elizabeth Gilbert soovitab kire otsimise asemel keskenduda sellele, mille vastu sa oled uudishimulik. Mida oled valmis poole ööni uurima, vabatahtlikkuna tegema? Mõtle siin näiteks ka lapsepõlve peale. Mis pani siis sinu silma särama? Keda või mida sa mängisid ja teesklesid? 

Kui oled saanud kontakti oma kirega, sellega, mida päriselt ihaldad, siis mõtle, kuhu tahad sa sellega jõuda. Pane paika oma siht ning hakka tegutsema. Alusta! Alusta mõne inimesega oma elutoas ja mine tea- lõpuks jõuad välja 10 000 inimeseni suures saalis.

Samas ära ole kogu aeg tegutsemise reziimil. Ära mõtle ainult järgmistele sammudele ja asjadele, mis on vaja ära teha. Me ei saa elada ilma naudingu, rõõmu ja entusiasmita.

Seega- püüa neid tuua oma tööellu nii palju kui võimalik.

Üks viis selleks on alustada iga koosolekut püha kolmikuga, kus iga osaleja jagab:

• Ma kiidan…
• Ma olen tänulik…
• Ma ihaldan…

Need küsimused toovad sisse mängulisuse ja loovuse ning loovad pinnase oma töösse entusiastlikult suhtuda. Võibolla aitavad need luua isegi kirge oma ihaga. Ja kui see seos on loodud, siis on igasugune töö ju puhas rõõm 🙂