Mis oleks, kui vaataks joonistamisele peale hoopis teise nurga alt!

Kas joonistamise juures on oluline ainult tulemus ehk ilus pilt või saab vaadelda joonistamist kui tegevust, mis toetab arengut, parandab mõtlemist ja suhtlusoskust?

Just sellise küsimuse esitas Kreekast pärit alghariduse dotsent Maria Papandreou. Tema 2014 aasta artikkel keskendub joonistamisele kui kommunikatsioonivahendile ja otsib seoseid mõtlemise ning joonistamise vahel varajases lapseeas. Papandreou vaatleb joonistamist kui semiootilist tegevust mingis kindlas sotisaalkultuurises kontekstis tähenduse loomiseks. Ta kasutab selleks nii Lev Võgotski sotsiaalkultuurilist teooriat, Gunther Kressi semiootilist perspektiivi, kui Bert Van Oersi semiootilise aktiivsuse ehk sümbolite süsteemi mõistet.

Kokkuvõtvalt on artikli sõnum see, et enne lugema ja kirjutama õppimist on joonistamine au sees. Seda peetakse:

• heaks motoorika parandajaks;
• teadlikuks õppimisvahendiks;
• vajalikuks väljendusvahendiks.

Kuid lapse edasises arengus on joonistamise olulisus väga väike. Seda ei peeta nii kasulikuks kui kirjutamine ja lugemine. On suur oht, et kui me laste joonistuste vaatlemisel jääme kinni ainult kindlatesse mustritesse, siis ei näe me selle tegelikku potensiaali õppimise ja õpetamise tööriistana.

Papandreou toob sisse juba 1973 aastal avaldatud mõtte Gardneri poolt, et joonistamist peaks vaatlema kui märgisüsteemi ja seda niimoodi ka uurima. Erinevad autorid toovad välja, et joonistamine on üks keeltest, mida lapsed on harjunud kasutama nii teiste ja iseendaga, et näidata, kuidas nad maailma tajuvad. Lapsed teevad jooni ja kujundeid ning märkavad, et nendest saavad äratuntavad esemed. Nad saavad signaali, et on võimelised looma oma mõtetest kujutlusi, millest teised aru saavad ja mis omakorda viib suhtlemiseni läbi joonistuste.

Seetõttu tuleks joonistamine kui kommunikatsiooni ja mõtlemise vahend võtta uurimise alla juba lasteaias. Õpetajakoolituses peaks kasutusele võtma uued meetodid, mis paneksid tulevasi õpetajaid saama aru joonistamise tõelisest olemusest, et seda julgemalt ja teadlikumalt kasutada.

Teoreetilise osa illustreerimiseks tutvustatakse artiklis ka joonistamisepisoode, mis tulenevad Maria Papandreou varasematest haridusasutustes tehtud tähelepanekutest. Toon need ka lühidalt välja:

Juhtum 1
4-6 aastastele lastele loeti ette muinasjutte. Lapsed pidid paaristööna joonistamise kaudu aitama ühte tegelast. Siin tuli välja koostöö, kuidas lapsed koos otsustasid, mida ja kuidas joonistada. Nad konstrueerisid sümboleid ja nende vastavaid tähendusi ning kasutasid joonistamist kui probleemide lahendamise strateegiat.
Tuuakse välja, et joonistamine aitab lastel ka ümbrust jälgida. See ei tee nende mõtlemist lihtsalt nähtavaks, vaid annab võimaluse mängida ideedega ja neid arendada. 

Juhtum 2
Siin toob autor välja 2009 aastal uuritud ja avaldatud katse, kus lapsed pidid joonistamise abil lahendama matemaatilisi ülesandeid. Ülesanded loeti ette muinasjuttudena, korrates teistkordse lugemisega eraldi veel probleemi. Hiljem lastega nende töödest rääkides tuli välja väga selge mõtlemise ja joonistamise seos. Lapsed kasutasid erinevaid strateegiaid- piktogrammidest tavapärasemate aritmeetiliste sümboliteni. Katses osales ka tüdruk, kes arvas, et ei oska loomi joonistada, et neid oma töösse sisse tuua. Kuid  ta otsustas näidata loomi sümbolites (ei joonista mitte 5 siili vai 5 okast, mitte 2 oravat, vaid 2 saba jne) ja sai ülesandega hakkama. Tüdruk ise ütles enda kohta peale seda väga uhkelt: “CLEVER!”

Juhtum 3
Uuriti laste spontaanset joonistamist koduses keskkonnas. Katsest selgus, et laps ei joonista ainult piltides ja sümbolites, vaid loovad ka liikumist. Nt kui laps joonistab köhimist, siis teeb ta sinna ka õhu liikumise jooned. Lapsed teevad dünaamilisi esitusi ja kasutavad joonistamistegevus kui vahendit keerukate mõtete genereerimiseks, läbitöötamiseks ja edastamiseks.

Minu meelest ütleb kogu see jutt meile ühte- et joonistamist tuleks kasutada koostöö tegemiseks, enesekindluse suurendamiseks ja tähenduse loomiseks. Ja seda juba lasteaiast peale 🙂

 

Allikas:

Papandreou, M. (2014). Communicating and thinking through drawing activity in early childhood. Journal of Research in Childhood Education, 28(1), 85–100.