Rüüpan lonksu spordijooki, võtan teelusika täie mett ja lasen kurku vooderduseks peale törtsu taruvaiku. Tulin just jooksmast. Äsja põetud neelupõletik on veel liiga värskelt meeles ja püüan peale intensiivset külma õhu sissehingamist oma neelu ja kurku leevendada.

Ma olen jooksu usku inimene. Niipea, kui esimesed muru tutsakad lume alt paistma hakkavad, võib leida mind põldude vahel lippamas. Sellel aastal hakkasin tegelikult ka suusatamist armastama. Sest ma sain lõpuks ometi pidamise määrde. Olen klassikalise sõidustiili harrastaja ja seniajani suht toorel jõul seda asja ajanud. Sest meil on siin ikka mägine maastik ja kogu aeg ei lähe ainult allamäge. Nii nii raske oli kogu aeg. Üks samm edasi ja kaks tagasi. Lausa piinlik hakkas. Aga ikka rühkisin hambad risti edasi. Sellel talvel sai asjast villand. Ütlesin, et tahan ka suusatamist nautida. Ja oh imet, õige määre tegi selle võimalikuks. Enam ei olnudki nii, et Kubija 2 km rajal Ingmar minust muudkui viuh- ja viuh mööda tuiskas. Pean tunnistama, et mitte kordagi ei tuisanud;)

Aga nüüd panime suusad suvepuhkusele ja naudime kevad-suve-sügise hooaja sporti. Rattasõitu ja jooksmist. Ja varsti ka ujumist:)

Jah, praegu on veel jooksmiseks päris libe. Aga mulle meeldibki. Olen alati ennast jääl just joostes paremini tundnud kui kõndides. Ju ma siis olen sellega nii harjunud, sest 15- 20 aastat oma elust olen ikka talveti jooksmas käinud. Kõige mõnusam on joosta just nüüd, kui ma ei tee seda enam mingil eesmärgil. Ikka väga pikka aega minu elust tegin trenni heade võistlustulemuste pärast või siis käisin jooksmas kaalulangetamise pärast. Nüüd on tervisespordist saanud minu jaoks eluviis. Jah, eks eesmärk ole ka see, et tahan olla terve ning liikumine aitab sellele kindlasti kaasa.

Õnneks ei ole sport olnud mulle kunagi vastumeelne. Vahet ei ole, mis eluetapil või mis eesmärgil seda teinud olen. Ikkagi olen sporti armastanud. Ja pean tunnistama, et minu jaoks on päris võõras kohtuda inimesega, kes ei tee mitte midagi. Sellesmõttes, et ei liiguta ennnast füüsiliselt üldse. Aga eks neilgi ole oma põhjus ja mina ei ole see, kes kellegi teise elustiili kritiseerib.

Kritiseerida tahaks paari liiki tervisesportlasi aga küll.
Minu arvates ei käi sport ja alkohol omavahel kokku. Ja mulle ei meeldi üldse rahvaspordipäevad, kus palliplatsi ääres õlut juuakse. Igasugune alkohol on väljas karastusjookide nimekirjast ja kas ilma õluta ei ole võimalik isegi palli mängida. Kamoon- sport peaks olema kasulik, mitte sinu südame vaenlane.
Ja siis need tervisesportlased, kes igasuguste rahvajooksude pärast arust ära lähevad. Trenni tehakse hooti ja valesti, ostetakse viimase peal riided ja unustatakse kodu ning lapsed. Peaset saaks mööda rahvajookse ringi lasta. Kas tervisespordil peab ka olema tulemus? Kas preemiaks ei kõlba hea enesetunne, tervis ning välimus? Kas on vaja sõbra, naabrimehe või veel hullem- iseendaga kogu aeg võistelda? Ma mõtlen, et äkki ongi vaja, aga kas seda saaks teha ka kuidagi teistmoodi, kui segaseks minnes…

Aga lihtsalt jooksmine on üle kõige. Lased jalgadel vurada ja mõtled omi mõtteid. Vaatad loodust ning naudid head ilma. Vahel ma mõtlen, et mul oleks vaja diktofoni, et jooksu ajal tulevad mõtted kõik üles täheldada. Sest neid häid mõtteid tuleb ikka väga palju. Ja just selliseid blogimise teemasid ning siis saavad sõnad nii hästi seatud. Peale venitust ja pesemist on kõik justkui peast pühitud.

Ootan juba meie Hispaania puhkust, et liivasel mererannal paljajalu ringisilkamas käia. Ja siis merre ujuma hüpata. Sest ujumine on veel üks spordiala, mis mulle väga meeldib. Tegelikult on oma kodu jões kõige mõnusam, sest karge liikuva vee vastu ei saa miski. Isegi mitte jäätis lämbel suveilmal:)

Varsti on see kõik meil peos!!!