Kui ma rasedaks jäin, siis arvasin, et nüüd lõpuks ometi saan puhata. Olin selleks ajaks 11 aastat oma elust tööd teinud. Väikese lapse kõrvalt ei pea 1,5 aastat tööl käima ja see tundus kui suur oodatud puhkus. Läks aga nii, et tegin oma tööd edasi. Isegi mõned tunnid enne sünnitusmajja minekut tegin arvutis paar kiiret asjatoimetust. Ja 10 päeva peale lapse sündi esinesin juba konverentsil.

Täna on minu eelviimane ametlik lapsehoolduspuhkuse päev. Ülehomsest võin ja peaksingi tööle minema, tööle hakkama. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Just nüüd olen hakanud lapsega kodus olemist tõeliselt nautima. Eelistan pigem olla oma pojaga, kui teha tööd. Ja just nüüd saab minu töö veel paremini tehtud.

Olen iseenda tööandja ja seega oli mul otsustada, kas jätkan lapse kõrvalt tööd või mitte. Arvasin, et see ei ole nii keeruline ja otsustasin tööd jätkata. Esimesed kolm kuud olid väga kerged. Mida vähem laps magas ja mida rohkem ta maailmast aru hakkas saama, seda raskemaks töö tegemine läks. Ka mingi aeg enne lapse käputama hakkamist ja aeg enne käima hakkamist olid päris ok. Aga siiski… see kõik osutus raskemaks, kui ma arvasin.

Ei, ma ei ütle, et ma oma valikut kahetsen. Sugugi mitte. Teeksin seda uuesti ja uuesti ja tõenäoliselt tulevikus järgmiste lastega nii ka teen. Aga siis olen juba kraadivõrra teadlikum sellest, mis mind ees ootab ja kuidas asju ajada.

Ja mida ma siis nüüd tean? Ma tean seda, et lapsehoolduspuhkusel olev töötav ema peaks:

  • olema hea aja planeerija. See on vajalik selleks, et kõik olulised asjad tehtud saaks ja eelkõige ema ise ennast lõhki ei rebiks. Aja planeerimisse tuleb kaasata ka oma mees, kui ta lapse kasvatamist sinuga jagab. Sellest päevast, kui hakkasime mehega vaatama üle üksteise päevaplaane, läks minu elu oluliselt lihtsamaks. Märkisime üles ajad, kui üks või teine kindlasti tööd peab tegema (ka mees töötab kodus) või kuskil olema. Lisaks jagasime lapsega olemise aega, sest fakt on see, et kogu aeg me ei saa mõlemad lapsega olla. Ja uskuge või mitte- selline planeerimine andis meile just rohkem aega olla kõik koos, ühise perena.
    Lisaks lapsele ja tööle panime kirja ka oma hobi- spordiga tegelemise ajad.
    Enne seda oli minu elu nagu ameerika mäed. Üles alla ja alt üles. Ma ei teadnud täpselt, millal saan korralikult tööd teha või jooksma minna. Sest lapsega koos olin ma niikuinii.
    Nüüd vaatame me plaane üle jooksvalt. Kui on tulemas tihedam nädal, siis vaatame plaani üle juba pühapäeval. Kui vähem tihe nädal, siis teeme seda kas hommikuti või eelmisel õhtul. Aga igatahe me teeme seda! Ja minu päev on struktrueeritud. See annab võimaluse täita hästi ka järgmist, üht kõige olulisemat punkti:
  • oskama olla KOHAL. Kohal olemine tähendab hetkes viibimist 100%. Oma kaasamise koolitustel rõhutan kohal olemise tähtust. Et kuidas see on üks tähtsamaid asju inimsuhete juures, kuid pagana raske õppida. Mitte kunagi ei olnud ma mõtelnud aga sellele viisil, kuhu juhtis minu tähelepanu Agne Guthan oma väga hea postitusega kohal olemisest. Lugege kindlasti.
    Kes aga lugeda ei viitsi, siis kokkuvõtvalt minu sõnadega: lapsega tegeledes ole KOHAL. See on see, mida sa praegu teed. Ei loe televiisorist tulev film, homme toimuv koosolek või eilne tüli kolleegiga. Mina seletasin selle enda jaoks lahti praktikas nii: kui ma teen tööd, siis ma teen tööd ja kui ma olen lapsega siis olen lapsega. Enam ei tee ma tööd nii, et lapsega koos olles jooksen arvuti vahet või räägin telefoniga töö asju. Päris ausalt üteldes ei võta ma siis isegi telefoni vastu. Näiteks lähen ma tavaliselt arvuti taha, kui laps on läinud lõunaunne. Ja ma jõuan selle paari tunniga teha rohkemgi, kui varem koos lapsega üritasin teha. Ausalt tunnistades olen oma töös nüüd palju edukam. Ma ei ärritu lapse peale ja minu närvid on korras. Mul on lapsega täielik side ja me õpime iga päev teineteist aina paremini tundma. Me ehitame koos klotsidest maju, paneme puzzlet kokku ja vaatame raamatuid. Töö on tulevik, mis paari tunni kaugusel ja mitte kuhugi ei kao. Ja tööd tehes olen 100% tööle keskendunud ning ma ei tunne süümepiinu, et lapse kõrvalt töötan.
    Kõige rohkem aga võidab sellest minu kallis laps. Ta ei pea enam võistlema arvutiga ja vaatama otsa ema silmadesse, mis  kaugusesse vaadates töö peale mõtlevad.
    Ma olen nii tänulik Agnele, et ta mu silmad avas ja aitas tuua praktikasse selle, mida tegelikult sügaval südamesopis juba teadsin. Agne ütleb õigesti- kohaolemine on see, mis toob rahulolu.
    Arvan, et olen selle rahulolu päris hästi saavutanud. Tihti on nii, et kui lapsega olen koos olnud ja taas arvuti taha lähen, siis võtab 5-10 minutit aega, et üldse meelde tuletada, mis tööd ma teen:D Või kui laps juba ööund tudub ja 3-4 tundi olen arvutitaga tööd teinud, siis peale hambapesu magamistuppa minnes ja oma pisikest poja voodis vaadates meenub, et olen ju ema:)
  • looma hea tugivõrgustiku. Ilma kõrvalise abita ei saa lapse kõrvalt edukalt tööd teha. Olgu võrgustikuks sinu mees, ema, ämm, õde või lapsehoidja. Vähemalt kaks- kolm inimest võiks olla. Kui on tööga pingelisem aeg, siis saad juba varakult kellegagi kokku leppida, et ta tuleb teatud aegadel last hoidma. Minule on suureks abiks mehe ema, kes meie lähedal elab. Meie õnneks ei käi ta tööl ja tänapäeval on mittetöötav vanaema ikka suur luksus. Paaril korral nädalas tuleb ta mõneks tunniks last hoidma ja mina saan selle aja tööle pühenduda. Ja ma näen, kuidas nemad koosolemisele pühenduvad. Vanaema on 100% temaga. Nad on õnnelikud. Mina olen õnnelik, et tööasjad tehtud saan ja paari tunnipärast olen ise 100% koos oma lapsega ning töö on jäänud seljataha.
  • enda eest võitlema (heas mõttes:)). Jaga teadlikult lapsega olemise aeg oma mehega ära. See ei kehti ainult töötava ema kohta. Laps on teie mõlema laps, mitte ainult sinu. Sina võid sama palju käia trennis, kohtuda sõpradega või minna teatrisse. Veel parem, kui saate teha seda koos. Sest seda on vaja. Peab olema üksi, peab olema kahekesi. Mitmekesi olete te niikuinii. Igal ühel on vaja laadimise hetki. Usu mind, need hetked teevad sinust palju parema ema, kui päevast päeva kodus kükitaja, kes on kogu maailma peale pahane, sest talle tundub, et keegi ei hooli temast, kui inimesest. Aga keegi ei teagi hoolida, kui sa ise ei hooli. Ära oota, et keegi teine sulle elu looks, sulle sporditossud jalga või teatrikoti käevangu paneks. Ikka ise pead seda tegema, eks!

Aga üks ja suur tõde, mida selle ajaga õppinud olen on see, et töö tegemise eest ütleb harva keegi sulle aitäh, aga oma lapsega koosolemise eest saad tänu terve ülejäänud elu. Ja mitte ükski miljon ei korva lapsega kaotatud sidet…

Aga see kõik ei ole sugugi nii raske. Mina olen selle ära õppinud. Selleks oli vaja muidugi läbipõlemist, natuke pisaraid ja maailmavihkamist. Sest tegelikult on väikese lapsega kodus olemine juba ise täiskohaga töö. Ja kui palju tööd üks inimene korraga teha jõuab? Mulle tundus, et ikka väga ei jõua…
Aga enam mitte. Nüüd naudin nii lapsega koos olemist kui töö tegemist rohkem, kui kunagi varem.
Lähen hea meelega ülehomme tööle. Nii nagu kõik eelnevad 365+… päeva. Ja olen endiselt oma lapsega koos.

Naudi ka sina;)

Arhiiv