Olen hetkel Tartu Ülikooli Haridusinnovatsiooni magistrant ja alljärgnevalt avaldan ühe oma koolitööna valminud essee, mis sai kirjutatud “Sissejuhatus hariduslikku eestvedamisse” aine kodutööna.

Uudishimu kui loovuse tugisammas?

“See on ime, kui pärast kooliharidust on inimesel uudishimu.” (tsitaat.com)

Selle Albert Einsteini tsitaadi valguses tahan lisada mõtte, et see on ime, kui pärast kooliharidust on inimesel loovust. Aga äkki ei olegi need kaks sõna- uudishimu ja loovus üksteisest nii kaugel? Kas võiks olla nii, et kui suudame hoida oma õpilastes uudishimu, siis tegeleme samas ka loovuse hoidmise ja kasvatamisega? Käesoleva essee eesmärk on veidi ehk intrigeerivalt sellel teemal arutleda ning panna lugejat mõtlema iseenda suhtele antud teemadega, ükskõik kas oleme õpetajad, tudengid, lapsevanemad ärimehed või lihtsalt elukunstnikud. Essee ajendiks on ka autori huvi arutleda loovuse üle nüüdisaegse õpikäsituse valguses ning vaadelda õpistrateegiaid nii loovuse kui uudishimu tekitamiseks ja hoidmiseks.

Kui küsida, mis on minu fundamentaalsed väärtused või põhimõtted elus, siis esimeste asjade seas tuleb pähe sõna uudishimu. Pean uudishimu üheks oluliseks lähtekohaks, kuidas ümbritsevasse maailma suhtuda. Jah, inglise vanasõna ütleb, et uudishimu tappis kassi, aga uudishimu võib vaadelda erineva nurga alt. Sõnastikus tuuakse uudishimu välja kahes mingismõttes vastandamises:

uudishimu on soov kogeda või teada saada midagi uut;
uudishimu on sobimatu või ülemäärane huvi millegi teistesse puutuva vastu.

Minu väärtus ja tänane vaatenurk on ikka see heas mõttes uudishimu, tänu millele elame me tänapäevases mugavas maailmas täis meid teenivaid leiutisi. See on eluterve huvi maailma ning selle toimimise vastu, mis paneb meid looma uusi suhteid, ja lahendusi.

Kui mõelda veel ühe Albert Einsteini ütluse peale: “mul ei ole ühtegi erilist annet, ma olen lihtsalt uudishimulik (tsitaat.com),” siis võiks arvata, et uudishimu on midagi, mis viib meid edasi ja ei pea olema sündinud geenius, et saada kasvõi näiteks 20. sajandi suurimaks teadlaseks. Uudishimu mõiste üks esimesi sõnastajaid Berlyne (1954) toob välja, et uudishimu saab kirjeldada kui kvalitatiivset tunnust, mis avaldub avastamisel, uurimisel ja õppimisel ning mis on omane nii inimestele kui ka paljudele loomaliikidele. Siit võib mõista, et uudishimu avaldub alles seoses mingisuguste kindlate tegevustega ja et seda esile tuua on vaja eelkõige tegutseda. Järelikult on koolis võimalik meil võtta kasutusele õpistrateegiaid, mis uudishimu toetavad.

Sarnaselt uudishimule on ka loovus oma olemuselt pigem protsess ja mitmete tegurite tulemus. Tundub, et seda ei ole siiski alati nii arvatud ja loovuse mõistet on ajas arendatud isiksuse omaduselt pigem tegevuseks. Kui võtta mõned vanemad käsitlused, siis McLeod & Cropley (1989) sõnul on loovus isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada. Cropley ja Urbani (2000) sõnul on loovus selliste uudsete ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad. Robinson ja Aronica (2015) räägivad loovusest, kui protsessist, mille kaudu tekivad originaalsed ja väärtuslikud ideed. See sisaldab endas kujutlusvõimet ja innovatsiooni ehk võimet genereerida uusi ideid ning neid praktikasse panna. Loovus ei ole asi iseenesest, see on võimalik igas elu valdkonnas ning seda saab arendada. Mulle endale meeldib väga ka käsitlus ajuteadlase Jaan Aru poolt, kelle sõnul on loovuse aluseks alati keskendumine ja loovus tähendab, et loome ajus uusi seoseid (postimees, 13.12.2017).

Robinson ja Aronica (2015) räägivad ka sellest, kuidas me loovas protsessis võime jõuda kuhugi, millest meil alguses aimugi ei olnud. See on dünaamiline protsess, mis hõlmab endas seoste loomist, distsipliini ületamist, metafooride ja analoogiate kasutamist. Cottrell (2013) väidab, et tõeliseks säramiseks, lõbusaks õppimiseks ja järgmisele tasemele jõudmiseks on vaja tuua oma õppimisse loovust. Ole enesekindel, et tuua kujutlusvõimet probleemide lahendamisse. Ta väidab ka, et loovus on eriti oluline ülesannete algstaadiumis uute ideede genereerimisel. Sa saad alati hiljem analüüsida, et milline loov idee töötab ja tuua sisse loogilist lähenemist.

Siit järeldub, et loovuse aluseks on uudishimu, keskendumine, kuulamine ja oskus seoseid luua. Nüüdisaegse õpikäsituse valguses võiks väita, et ideaalne- just sellist noort tahame oma haridussüsteemis näha. Ja siis küsime, aga kuhu jääb selles käsituses sõna loovus? Loovust ei ole tõesti nüüdisaegses õpikäsituses elemendina välja toodud ( ja kui mul on õigus, siis NÕK õppematerjalidest ei leia mitte kordagi sõna “loovus”), aga siiski on selle olulisust hariduse kavandamisel hinnatud. Näiteks on OECD hariduse ja oskuste tulevik 2030 projektis toodud loovus välja kui üks õppimise ja innovatsiooniga seotud võtmepädevusi, et 2030 aasta tööturuks valmis olla. Samuti pööratakse loovusele tähelepanu Eesti elukestva õppe strateegia 2020 (2014), kus kirjutatakse, et oleme edukad vaid juhul, kui teadvustame vajadust pidevalt juurde ja ümber õppida, olla ettevõtlik ja loov, et kiirelt muutuvas keskkonnas toime tulla. Õppimine ja oma oskuste teadlik kasutamine peab muutuma aktiivse eluhoiaku lahutamatuks osaks. Lisaks tuuakse loovus välja muutunud õpikäsituse eesmärgis, milleks on iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetava, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendava õpikäsituse rakendamine kõigil haridustasemetel ja -liikides.

Inimene on uudishimulik ja tegutseb loovalt tänu väga erinevatele teguritele sh näiteks motivatsioon, refleksioon, koostöö ja teadmiste konstrueerimine. See võib olla ka põhjus, miks ei ole loovus meie nüüdisaegses õpikäsituses eraldi välja toodud, sest see ei ole asi iseenesest, vaid pigem lähenetakse loovale tegutsemisele läbi konkreetsete õpistrateegiate.

Marandi (2005) toob välja, et õpistrateegiateks ehk kognitiivseteks strateegiateks nimetatakse erinevaid viise, kuidas õppija hangib, säilitab ning taaskasutab teadmisi ja oskusi. Sügav ja pinnapealne õpikäsitlus iseloomustab õppijate suhestumist õppeprotsessiga. Pinnapealse õppija strateegiateks on faktide pähe õppimine ja reprodutseerimine. Sügava õppija motiivideks on seevastu teadmisjanu ning soov õpitavast aru saada, mis paneb teda lisamaterjale otsima ja lugema, arutlema ning reflekteerima. Sügava õppija motivatsiooniallikas on sisemine või ka uudishimu. Ta õpib enda jaoks, mitte tulemuste pärast, püüdes seostada kõike õpitavat omavahel ja ka praktikaga, otsides analoogiaid ja arutledes. Ta suudab õpitut kasutada uutes olukordades ning luua uusi ideid. Ta on iseseisev õppija, kes suudab endale ise leida vajalikud materjalid ning tegevused.

Järelikult on uudishimul suur roll meie õpimotivatsioonile ning tähenduslikule õppimisele. Küsime rohkem küsimusi, ärme anna vastuseid kätte, paneme õpilased ise uurima ja avastama ning mis peamine- suuname neid huvi tundma nii maailma kui õppimise enda vastu. Õppeprotsessis tuleks rohkem kasutada uudishimule ja loovusele suunatud meetodeid. Peamiselt on nendeks õppija- kesksed aktiivõppemeetodid nagu üldõpetus, probleemipõhine õpe, prototüüpimised, koostööl põhinevad õppimised, projektõpe jne. Kõik need meetodid toetavad erinevate ainete ja eluvaldkondade omavahelist seostamist. Teadur Grete Arro sõnul on seostamine üks võimalikke väga tõhusaid õpistrateegiaid. Aju- uuringud ütlevad, et seoste loomine on raske, sest sunnib aju rohkem pingutama, aga see on ka hulga tõhusam viis teadmisi omandada. Ka Jaan Aru toob välja, et seoste loomine ongi mõtlemine. Ja kui te loote uusi seoseid, mida kellegi teise ajus veel ei ole, siis see tegelikult ongi loovus. Sellepärast, et kui me loome uusi seoseid mõtete, ideede vahel ja neid varem ei olnud, siis see ongi kõik, mis on loovuseks tarvis.

Siinkohal oleks ehk hea panna punkt. Kindlasti mitte lõplik, sest teema väärib edasi uurimist. Aga kuidas lõpetada? Esseega jõudsin soovitud tulemusi, mille saaks tuua välja Ken Robinsoni poolt öeldud kahe lausega: “Loovus on sama oluline kui kirjaoskus. Aga et olla loov, tuleb tegutseda.” Jõudsin järeldusele, et nüüdisaegne õpikäsitus tugineb mitmeski punktis loovusele ning koolides on võimalik kasutada mitmeid strateegiaid loovuse ja uudishimu elus hoidmiseks. Samuti jõudsin järeldusele, et uudishimul on suur osa nii meie efektiivsemal ja sügavam õppimisel, kui loovuse tekkimisel. Tundub, et väga paslik on lõpetada Lennart Meri mõttega:

“Uudishimu peab olema teie igapäevane vari,
mis teid saadab koolis, mis avab teie silmad ja kõrvad,
ja paneb teie suu neid samu küsimusi sõnastama,
mida tänapäeval me peame ka täiskasvanult iseendale esitama.” (tsitaat.com)

Kasutatud allikad:

Aru, J. (201 Kuidas aju õpib? Videoloeng, eDidaktikum. Külastatud 10.05.2018 aadressil: https://edidaktikum.ee/et/content/%C3%B5ppimine-ja-ps%C3%BChholoogia
Berlyne, D.E. (1954). A theory of human curiosity.”. Br J Psychol. 45 (3): 180–91.
Eesti elukestva õppe strateegia 2020. Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Koostöökogu, Eesti Haridusfoorum. (2014). Külastatud 10.05.2018 aadressil: https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf
Cottrell, S., ( 2013) Palgrave Study Skills, The Study Skills Handbook, , 4th edition, UK
Cropley, A.J. & Urban, K.K. (2000). Programs and Strategies for Nurturing Creativity. In K.A. Heller, F.J. Mönks, R.J. Sternberg & R.F. Subotnik (Eds.), International Handbool of Giftedness and Talent. Oxford: Elsevier, pp. 485–498.
Kõnnussaar, T. (2017). Grete Arro: Õppimine, see polegi imelihtne. Külastatud 10.05.2018 aadressil: https://www.ohtuleht.ee/821419/oppimine-see-polegi-imelihtne
Marandi, T. (2005). Õpistrateegiad. Sügav ja pinnapealne õppimine. Külastatud 12.05.2019 aadressil: http://kodu.ut.ee/~triinm/oppimine_ekursusel.pdf
McLeod, J., Cropley, A. (1989). Defining Academic Excellence. In Fostering Academic Excellence. N.Y.: Oxford: Pergamon Press.
OECD (2018). The Future of Education and Skills. Education 2030. Külastatud 02.01.2018 aadressil: http://www.oecd.org/education/2030/E2030%20Position%20Paper%20(05.04.2018).pdf
Robinson, K., Aronica, L. (2015). Creative Schools. UK
Tamm, A.(2018). Nüüdisaegse õpikäsituse e- kursus. Tartu Ülikool. Külastatud 10.05.2018 aadressil: https://sisu.ut.ee/opikasitus
Ärm, T.(2017). Ajuteadlase Jaan Aru üheksa reeglit, kuidas aju võimekust tõsta. Postimees. Külastatud: 12.05.2019 aadressil: https://tervis.postimees.ee/4341451/ajuteadlase-jaan-aru-uheksa-reeglit-kuidas-aju-voimekust-tosta