Vabadus on tähtis. Vabadus on kõik. Kui ei oleks vabadust, siis mis üldse oleks. Nii ütles kunagi üks poliitik. Sellest hetkest alates vaatan ka mina Eestile ja vabadusele teise pilguga. Eestlane olla on uhke ja hää…

Vabariigi aastapäev algas nagu iga teinegi päev. Samasugune kaerahelbepuder, samasugune punane tee. Aga kapinurgal ilutses natuke eriline kutse. See oli kutse valla aastapäeva kontserdile. Juba rahvamaja juurde jõudes tuli pidulik tunne sisse. Parkla oli autosid täis ja saaliuksest sissepiiludes tekkis pabin, et tea, kas vaba kohta enam leidubki.

Kõigepealt astus meie ette Võru Kesklinna Gümnaasiumi koor ja loomulikult hümniga. Kuidagi nii soe oli seal seista ja meie riigi kõige tähtsamat laulu laulda. Olen seda natuke ka igatsenud, sest huvijuhina töötades sai aastas ikka oma kümme korda hümni lauldud. Niipea, kui oma esimesed pisarad silmist ära sain pühitud, tuli aeg uute jaoks. Käes oli tänukirjade jagamise hetk. Sellel aastal ei olnud väga palju tänukirju, kuid nende kätteandmine oli tehtud hästi armsaks. Iga inimese kohta loeti ette väike kirjeldus ja jutt oli mõnusalt kokku pandud.

Jah, sain minagi tänukirja. Aktiivse vabatahtliku tegevuse eest Kääpa küla hüvanguks. Tegelikult tuli see mulle natuke ootamatult. Teadsin ju küll, et kuna sain kutse, siis peab sellel olema põhjus. Aga siiski…

Tahan tänada kõiki, kes arvasid, et olen selle tänukirja vääriline. Ja muidugi neid, kes mind selles töös aidanud on, sest ega eestvedada ei ole võimalik, kui ei ole neid, kes kaasa tuleks. Ah, ega ma ei peagi ennast nii väga eestvedajaks. Lihtsalt on vaja kedagi, kes asjad liikuma paneb ja siis veereb vanker juba omaljõul:)

Siinkohal peab kindlasti kasutama  ka kulunud fraasi- kiida lolli. Sest eks selline tunnustus paneb kõrvad liikuma ja mina olen inimene, keda tunnustus motiveerib. Ma ei jää loorberitele puhkama vaid tahan rohkem ja rohkem teha.

Natuke uhke tunne on sees ka. Muidugi on inimesi, kellel kodus kui mitte sadu, siis kümneid tänukirju oma töö eest. Aga on ka inimesi, kellele ei ole selline tunnustus osaks saanud. Ja seda tänulikum olen, et mind ümbritsevad inimesed, kes oskavad märgata ja tunnustada. Aitäh.

Kontsert ise oli lihtsalt viimase peal. Igatahes parem, kui pärast telekast vaadatud Vanemuise kontsert. Tegelikult ka. Mõnus oli just see, et lauldi vanu häid isamaalisi laule ja meie saime kaasa laulda. Meri siin seisma jäi… Põhjamaa… Eesti muld ja Eesti süda… tegid südame tõeliselt soojaks. Ja rahvatants pani jala tatsuma.
Võru Kesklinna Gümnaasiumil on vapustav koorijuht ja hea on näha, kuidas üks kirg inimesi ühendab. Laulukirg on juba kuu aega liitnud ka meie vallas ühte meestekollektiivi, kes esmakordselt üles astus. See oli kontserdi naelaks ja rahvas aplodeeris püsti seistes. Tuli tunne nagu oleksime suures Nokia kontsersaalis ja plaksutaks kuulsale esinejale:) Pikka iga meie meestele! Ja muidugi suur kraaps-kniks-aitäh kontserdi korraldajatele. See oli tõeliselt hea saavutus!

Hea saavutus ei olnud kindlasti Vanemuise kontsert. Minule ei meeldinud. Tuim ja masendav. Aga presidendi kõne meeldis. Ja presidendi provva kleit. Meil on ilus esipaar. Olen alati ütelnud, et tahan oma tööga nii heaks saada, et president mind ballile kutsuks:P Ja ma tahaks, et seda teeks just president Ilves. Niiet natuke aega veel on… Kui mitte varem, siis aastal 2016, kui Toomas Hendrikul viimane aasta käsil ja Eestil 98.sünnipäev.
Panime lukku, jah?
Paluks mulle üks kutse broneerida:)

Tegin elus esimest korda kiluvõileibu. No misasja, kui head olid. Tegin sellised nunnukad pisikesed ja panin muna kilu alla. Mitte vastupidi. Ega ma kuskilt retsepti ei vaadanud, lihtsalt inspiratsiooni ajel. Kuulsin kuskilt, et eestlased peaks tegelikult sööma vähem välismaalt toodud punast kala. Pidi olema mingi nimekiri, kus on 10 kõige kahjulikumat toitu. Meelde jäi, et üks oli plekkpurkides tomatid ja teine asi oli punane lõhe. No mis muud, kui tomateid kasvatama ja kilu sööma.

Kardemoni-apelsini-shokolaadi-viigimarjade keeks ei tulnud seekord nii mahlane, aga Eesti oma Festi vahuvein loputas selle ilusti kurgust alla. Koos sõpradega sai vastuvõtu kleite kiidetud ning vähem kiidetud, kollaseid uudiseid jagatud ja Soome ning Eesti presidentide vastuvõtte võrreldud.

Kunagi varem ei ole ma kodus vabariiga aastapäeva nii pidulikult tähistanudki. Aga uhke tänukiri ja maitsvad kiluvõileivad olid seda väärt:)