Sirvisin oma blogi ja avastasin ühe suure puudujäägi 🙂 Nimelt ei ole ma jaganud siin visuaalse lihtsustamise ajalugu ehk kust see kõik on alguse saanud.

Inimestel on olnud juba aegade algusest ihalus jätta endast jälg, et anda teada oma kohalolust. On üldteada fakt, et inimkond on aastasadu kritseldanud. Koopamaalingute uurijad toovad välja, et joonistustega jagati üksteisele väga olulist informatsiooni- hoiatati hädaohu eest, näidati, kus toit asub jne.

Joonistamine on osa inimeseks olemisest.

Kui vaadata inimese arengu seisukohast, siis enne, kui laps rääkima hakkab, alustab ta joonistamisega. Iga laps on tõmmanud jooni ja tihti kohtadesse, kuhu lastevanematele väga ei meeldi ( kui ei ole käepärast paberit ja pliiatsit). Ja kui esialgu on laste joonistamine avastuslik just vahendite ja pinna suhtes- ema huulepulk teeb seinale ilusa jälje või terav ese tõmbab põrandale joone, pliiatsid on värvilised jne, siis mida edasi, seda rohkem teadlikumaks saavad nad, et on võimelised ringidest ja joontest looma tähendust.

Joonistamist uurinud teadlased on üksmeelel, et joonistamine tuleb meie seest. See on meie tunnete väljendamise, ümbritseva mõistmise tööriist.

Kuid üllataval kombel ei ole visuaalne lihtsustamine tehnikana tulnud sugugi kasvatusteadustest või haritlaste koolkonnast, vaid hoopis ärimaailmast. 70ndatel kasvas USA läänerannikul San Franciscos koolkond ärinõustajaid, kes hakkas oma tööd tegema visuaalselt, saades sisendi arhitektidelt ja disaineritelt. Need esimesed teerajajad disainisid loovaid meetodeid probleemide lahendamiseks. Esialgu oli visuaalne lihtsustamine keskendunud ühele joonistajale ehk konsultandile, kes koosolekul toimuvat üles joonistas. Siis liikus see tehnika ka osalejateni ehk hakkas toimuma teadlik mõtete visandamine, koosloomine, et vestlused ja mõtted nähtavaks teha. Üks meie valdkonna pioneere ja suunanäitajaid on tänaseks juba väärikas vanuses, kuid endiselt tegutsev David Sibbet oma ettevõttega The Grove. 

Euroopasse jõudis visuaalne lihtsustamine märksa hiljem. Seda tutvustas esimest korda 2003 aastal Taanis Ole Qvist Sørensen, kes oli töötanud Sibbeti ettevõttes ning tuli Taani, et rajada siin sarnane ettevõte- The Bigger Picture. Ja nii on see praktika vaikselt kasvanud, järjest enam on riike, kus visuaalne lihtsustamine on nõutud ning populaarne amet. Tänaseks on kasvanud välja ka koolkond koolitajaid, kes seda tehnikat õpetavad ning sellega praktikute ringi aina laiendavad.

Juba 1980ndatel hakkasid Ameerikas visuaalsed praktikud tegema regulaarseid kohtumisi, millest kasvas välja IFVP- International Forum of Visual Practitioners, kuhu võib liikmeks astuda iga tegutsev praktik üle maailma. Korraldatakse erinevaid üritusi ja iga-aastast suurt konverentsi. Just ühel sellisel konverentsil, 2015 aastal Austinis tuli eurooplastel Christina Hemmingsenil ja Mara Callaertil idee, et selline kogukond võiks olla ka meil. Ja nii tulid 2016 aastal Roomas kokku esimesed huvilised Eruoopast ja EVP- European Visual Practitioners oli sündinud. Olen ka ise selle kogukonna liige ning käinud kahel kohtumisel- 2017 Varssavis ning 2019 Stockholmis.

Eestis sai visuaalne lihtustamise alguse 2009 aastal, kui Joonmeedias toimetavad Siiri Taimla ja Tanel Rannala alustasid konverentsidel ja seminaridel info visuaalset jäädvustamist. Mingihetk alustasid nad ka selleteemaliste koolitustega. Joonmeedia tegutseb väga aktiivselt siiani ning koos nendega (minu Creativity Catcher) oleme juhtivad visuaalse lihtsustamise edendajad ning praktiseerijad Eestis. Minu tutvus tehnikaga sai alguse 2013 aastal, kui kaasava juhtimise kogukonna eestvedaja Piret Jeedase kutsel tulid siia koolitama taanlased Anne Madsen ning Christina Hemmingsen.

Ja kui meie lähinaabruses, Soomes ja Leedus on visuaalne lihtsustamine üha jõulisemalt kanda kinnitamas, siis minule teadaolevalt on palju arenguruumi veel Lätis. Meie oleme selles neist natuke ette jõudnud ja kui vaadata, et vaikselt tuleb peale ka teisi praktiseerijaid, kes oma oskusi jagavad ning presenteerivad, siis on lootust, et see valdkond Eestis veel julgemalt tuult tiibadesse saab.

Lõpetuseks tuleb kindlasti kirjutada ka sellest, et ehkki visuaalne lihtsustamine on organisatsioonilises kontekstis üha kasvav praktika ja aeglaselt liikumas ka haridusvaldkonda, siis puuduvad meil tõenduspõhised teadmised selle meetodi rakendamiseks. On avaldatud päris suur hulk rahvusvahelisi raamatuid ja kirjeldavaid dokumente, kuid enamus neist on praktikal põhinevad ning teaduspõhiseid uuringuid on vähe. Jah, on erinevate komponentide uuringud, nagu märkmete tegemine, mõttekaardid, kritseldamine jne, kuid ei ole uuringuid terviklikust meetodist. Siin olen leidnud mina endale koha, kuhu astuda, et valdkonna arengule kaasa aidata. Sellest räägin juba oma järgmises postituses.

 

Kasutatud kirjandus:

1. Di Leo, J.H. “Laste joonistused diagnostilise abivahendina” (1973)
2. Hautopp, H., & Ørngreen, R. (2018). A Review of Graphic Facilitation in Organizational and Educational Contexts. Designs for Learning, 10(1), 53-62.
3.  Hope, G. “Thinking and Learning through Drawing.” (2008)