Õppimine peaks alati olema aktiivne tegevus. Üks viis õppimist aktiivseks teha on märkmete tegemine. Märkmete tegemine õppimiseks on oluline, sest:

• Märkmete tegemine aitab õppeprotsessi ajal keskenduda ja olla seotud. Kui paned olulise teabe kirja, sunnib see sind aktiivselt kuulama ja töötlema infot viisil, mis aitab sul seda paremini mõista ning säilitada.
• Märkmed aitavad korraldada infot just sinu jaoks arusaadaval viisil. Saad luua piirjooned, kasutada pealkirju, täppe või diagramme, et luua seoseid erinevate ideede vahel ja aidata teavet paremini seostada ja meeles pidada.
• See annab aluse hilisemaks kasutamiseks: märkmete olemasolu loob võimaluse info hilisemaks kasutamiseks, kui peate materjali üle vaatama või uurima. Selle asemel, et minna tagasi ja lugeda uuesti läbi terve materjali osa, võite vaadata oma märkmeid ja leida kiiresti põhipunktid.
• Uuringud on näidanud, et märkmete tegemine võib aidata parandada info meeldejätmist. Kui töötled teavet aktiivselt, tehes kokkuvõtte ja seda märksõnadega üles kirjutades, aitab see  ajul luua tugevamaid seoseid ja teavet paremini säilitada.
• Märkmete tegemisel saad info isikupärastada, et see sobiks sinu õpistrateegiatega. Saad materjalile lisada oma kommentaare, arusaamu ja seoseid, mis muudavad selle meeldejätmise ja mõistmise lihtsamaks.

Õppimiseks on oluline võtta õpitu kokku oma sõnadega, lühendada ja seostada. See tähendab, et info pannakse kirja lühilausete ja märksõnadega. Tavaliselt peetakse märkmete tegemise puhul silmas verbaalset ehk sõnadel põhinevat ülesmärkimist, kuid see ei ole piisavalt hea õpistrateegia vähemalt kahel põhjusel:

1. Kui me paneme õpitu kirja sõna-sõnalt, vuhime kirjutada nagu trükimasin, siis on tegu lihtsalt üksikasjaliku info talletamisega, kus mõtlemisprotsesse ei ole vajalik kaasata. Ka neljanda klassi laps on öelnud selle peale, et tegelikult ei ole sellisel juhul käe ja kõrva vahele aju üldse vajagi 🙂
2. Inimestel on raskusi kahe tähendusega verbaalse kognitiivse protsessi üheaegse toimumisega. Näiteks leidsid teadlased ühes uuringus, kus osalejatel paluti täita korraga kahte verbaalset ülesannet (nt korrata sõnu, täites samal ajal ka sõnade seostamise ülesannet), et mõlema ülesande täitmine oli oluliselt halvenenud. Lihtsalt öeldes- me ei saa samaaegselt mõttega nii kuulata ja kirjutada või rääkida ja kirjutada. 

Järelikult on vaja võtta kasutusele tugisüsteem, mis aitaks samaaegselt infot kuulata ja ka mõttega paberile talletada. Siin tulevad appi uuringud, mis näitavad, et aju saab töödelda visuaalset ja verbaalset teavet samaaegselt. Teadlased kasutasid ajutegevuse uurimiseks funktsionaalset magnetresonantstomograafiat (fMRI), samal ajal kui osalejad täitsid visuaalseid ja verbaalseid ülesandeid. Nad leidsid, et visuaalse teabe töötlemisega seotud ajupiirkonnad erinevad verbaalse teabe töötlemisega seotud ajupiirkondadest. Täpsemalt:

• • visuaalsed stiimulid (pildid) aktiveerisid ajus piirkonna, mis on spetsialiseerunud nägude ja muude keerukate visuaalsete stiimulite töötlemiseks.
  • Verbaalsed stiimulid (sõnad) aktiveerisid aju piirkonnad, mis on seotud keele töötlemisega.

Teadlased leidsid, et kui osalejatele esitati piltide ja sõnade kombinatsioon (st pilt, millele oli lisatud kirjalik silt), aktiveerusid mõlemad eelpool nimetatud aju piirkonnad. See viitab sellele, et aju suudab visuaalset ja verbaalset teavet integreerida, kui neid koos esitatakse.

Uuringutest lähtub, et visuaalsed ja verbaalsed kognitiivsed protsessid on erinevad ja saavad toimuda samaaegselt. Sealjuures need täiendavad üksteist ning võivad mängida olulist rolli mälus, õppimises ja muudes kognitiivsetes ülesannetes.

Visuaalsuse kasutamine õppimises on oluline juba seetõttu, et meie aju tegelikult töötab piltides ja skeemides. Visuaalseid stiimuleid töödeldakse ajus automaatselt ja nende meelespidamine nõuab vähem pingutust kui verbaalsed stiimulid. Näiteks leiti ühes uuringus, et kui osalejatele esitati sõnade ja piltide loend, oli neil piltide jaoks parem mälu kui sõnade jaoks. Samas ei saa me tugineda ainult visuaalusele ehk märkmeid klassikalises mõttes joonistada. Pildid loovad tunnet, kuid sõnad saavad tuua juurde tähendust. Duaalse kodeerimise teooria järgi on seoste loomine ja meeldejätmine tihedalt seotud info töötlusega mälu struktuurides ning õppimist on võimalik kinnistada, kui toome õppematerjalidesse nii teksti kui pildid. Meile jääb meelde ja meenub paremini info, mida on võimalik ajus topelt kodeerida – nii verbaalses ja visuaalses süsteemis. 

Kokkuvõttes võib öelda, et õppimises on väga oluline olla protsessi aktiivselt kaasatud. Üks viis selleks on teha märkmeid ning teha neid nii visuaalsust kui verbaalsust kasutades. Kõige efektiivsem viis selleks on mitte teha märkmeid, vaid neid luua, kasutades nii märsõnu kui lühilauseid, sümboleid ja kujundeid.

Märkmete loomiseks, sketśimiseks on olemas tööriist nimega visuaalne lihtsustamine. See on kujundite, sümbolite ja märksõnade kasutamine selleks, et luua tähendust. Visuaalne lihtsustamine on kergesti äraõpitav tehnika, kuid vajab aktiivsete märkmete loomiseks natuke aega ja parajal määral praktikat. Kui soovid visuaalset lihtsustamist õppida, siis aitan sind hea meelega. Selleks on mul olemas mitmed baaskursused eri vanuses inimestele.

Kui oled baaskursuse juba läbinud, siis oled oodatud meistriklassi, kus keskendume visuaalsete märkmete loomisele, et olla parem õppija, juht ning miks mitte ka coach ning mentor.

 

Allikad:

1. Baddeley, A. D., & Hitch, G. J. (1976). Working memory. The psychology of learning and motivation, 8, 47-89.
2. Boch, F., & Piolat, A. (2005). Note-taking and learning: A summary of research. The WAC Journal, 16, 101-113.
3. Brady, T. F., Konkle, T., Alvarez, G. A., & Oliva, A. (2008). Visual long-term memory has a massive storage capacity for object details. Proceedings of the National Academy of Sciences, 105(38), 14325-14329
4. Clark, J. M., & Paivio, A. (1991). Dual coding theory and education. Educational Psychology Review, 3(3), 149-170
5. Kanwisher, N., McDermott, J., & Chun, M. M. (1997). The fusiform face area: A module in human extrastriate cortex specialized for face perception. Journal of Neuroscience, 17(11), 4302-4311.
6. Kiewra, K. J. (1989). A review of note-taking: The encoding-storage paradigm and beyond. Educational Psychology Review, 1(2), 147-172.
7. Kiewra, K. J., & Benton, S. L. (1988). The relationship between note-taking and college achievement. Educational Psychology, 8(4), 307-313.
8. Mueller, P. A., & Oppenheimer, D. M. (2014). The pen is mightier than the keyboard: Advantages of longhand over laptop note taking. Psychological Science, 25(6), 1159-1168.
9. Peverly, S. T., Sumowski, J. F., & Bell, S. H. (2012). Enhancing learning and recall of text information: The role of note-taking. Psychology Learning and Teaching, 11(1), 56-62.