Paber ja pliiats on võimsad vahendid mõtlemiseks, õppimiseks ja planeerimiseks, et soovitud tulemusele lähemale jõuda. Kasutades oma sünnipärast võimet näha- nii silmade kui kujutlusvõimega ja võttes appi lihtsa joonistamise, annab see meile täiesti uue viisi varjatud ideid avastada, neid intuitiivselt arendada ning teistega sellisel viisil jagada, millest nad lihtsalt aru saavad. Ehkki nii kujutlusvõime kui kritseldamine on meie sünnipärased oskused, ei pane me neid täiskasvanuna ( ja kahjuks juba ka koolis) enda kasuks tööle. Me kas ei julge või oleme veendunud, et ei oska kritseldada, peame seda liiga ajamahukaks või arvame, et joonistamine on väikestele lastele.
Pliiatsiga mõtlemist nimetatakse väga erinevalt. Heal lapsel ikka mitu nime. Võid leida nimetusi nagu visualiseerimine, visuaalne mõtlemine, visuaalne või graafiline lihtsustamine, visuaalne või graafiline salvestamine, aga mõte jääb ikka samaks. See on igasuguse sõnalise teksti – olgu selleks, siis mõtted sinu peas või info ja teadmised, mida kuuled/ -loed/ -räägid – nähtavaks muutmine. Visuaalne lihtsustamine on kui filter, mis aitab olulise ebaolulisest eraldada ja keerulise lihtsamaks muuta.
Asjade paberile panemine toob kaasa selle, et me näeme seoseid ja tervikpilti kergemini, oleme loovamad ning tõhusamad mõtlejad. See omakorda teeb meid paremaks kuulajaks, õppijaks, rääkijaks, esinejaks, koostööpartneriks ja juhiks.
Räägid kolleegidele õhinaga uuest ideest. Sinu silmad säravad, käed źestikuleerivad, jutt jookseb. Aga tundub, et keegi ei saa aru, mida sa räägid ja läbisegi hakkavad tulema küsimused: “Mis on tulemus?”, “Kuidas on see tänasega seotud?”, “Kuidas me seda teeme?”, “Milline on minu roll?”, “Ma ei saa hästi aru…?” jne jne. Lõpuks haarad esimese ettejuhtuva paberi ja pliiatsi ning joonistad oma ideest kiire skeemi. Mõned kastid, mõned nooled, paar märksõna. Ja ühtäkki tekib selgus, sest jutt ja idee on silme ees. Hakatakse kaasa mõtlema ja parimal juhul viib su skeem uute edasiviivate küsimusteni.
LIHTNE JA SELGITAV KRITSELDAMINE EI PEAKS OLEMA VIIMANE ÕLEKÕRS, MILLE HAARAME, VAID ÜKS ESIMESI TÖÖRIISTU TULEMUSLIKUMAKS KOOSTÖÖKS!
Sul on igapäevaselt väga palju kohustusi ja tohutul hulgal asju, mida meeles hoida. Mõnikord tundub, et pea plahvatab ega tea, kust alustada. Ja siis tuletab hea sõber meelde, et pane asjad paberile kirja. Sa teed seda. Ja järsku saabub kergus, justkui füüsiliselt tekib hingamisruumi juurde. Pea saab puhtaks. Ja täpselt nii ongi. Tead ju seda ütlust, et pea ei ole prügikast. Igapäeva-toimingutes on just lühimälu see, mida kasutame ja kuhu jooksvad asjad paigutame. Lühimälu on aga piiratud mahuga ja seetõttu ei suuda ta lõputult asju võtta vastu. Kujuta nüüd ette, et su lühimälu on täis nimekirjast, mis sisaldab tegemist ootavaid asju. Kuidas saab seal üldse ruumi olla, et hakata nende asjade ärategemist plaanima?
ASJADE PABERILE PANEMINE AITAB LÜHIMÄLU PUHTANA HOIDA NING SEE OMAKORDA TOOB MEIE IGAPÄEVAELLU KERGUST NING EFEKTIIVSEMAT TEGUTSEMIST!
Kui me omale mõne eesmärgi seame, siis tavaliselt plaanime ka samme selleni jõudmiseks. Heal juhul mõtleme läbi oma stardipostitsiooni, harvemal juhul väärtused, võimalused ja ohud. Aga ainult läbimõtlemisest ei aita. Unistada on lihtne, seda teoks teha juba natuke raskem. Unistada on kerge seetõttu, et me oskame seda ette kujutada, aga mis oleks, kui paneks kogu selle teekonna ka paberile. Toome oma unistuse sõna otseses mõttes endale silmade ette, et näha ühendusi, tunda liikumist ja märgata edusamme. Juba ammusest ajast on inimesed joonistanud kaarte- maakaarte ja linnade kaarte, selleks, et jõuda punktist A punkti B. Ka eesmärgini jõudmine, on ühest punktist teise liikumine.
ÜTLUSES “PANE OMA UNISTUSED PABERILE JA SUL ON POOL MAAD MINDUD” ON VÄGA PALJU TÕTT. EESMÄRGIPILDI LOOMINE AITAB NÄHA TERVIKPILTI JA SEOSEID NING ÄRGITAB TEGUDELE!
Visuaalselt mõtlemise jaoks ei ole vaja muud kui paberit ja pliiatsit ( või tindipliiats, tahvel ja kriit, pabertahvel ja marker, digitahvel, tahvelarvuti jne), vajadust luua suurt pilti ning sisu. Ja see suur pilt on valmis tekkima. Kõik algab soovist asju teisiti teha, kastist välja mõelda, julge olla! Kui oled esimese joone juba paberile tõmmanud, tekivad sinna ka teine ja kolmas. Jah, see nõuab natuke julgust ja pealehakkamist, sest enamik meist arvab, et ei oska joonistada. Tegelikult ei oma joonistamine siin üldse nii suurt rolli, kui arvatakse- lihtsalt raami tekste, loo struktuuri, näita seoseid ja tervikpilti. Kui hakkad seda tehnikat aktiivselt kasutama, avastad, et see paneb sind palju sügavamalt enda ümber olevaid protsesse mõtestama.
Kui soovid, siis loe edasi ja saad veel kinnitust visuaalse mõtlemise ja lihtsustamise olulisuse kohta!
Visualiseerimine tuleb kaugest-kaugest ajast, kui juba meie esivanemad visuaalseid märkmeid ehk koopamaalinguid tegid.
Kui sa arvad, et ei oska joonistada, siis ütleks enamus inimesi: “Welcome to the club!”
Tõenäoliselt on ainus demograafiline grupp inimesi, kes tõesti teab, et nad joonistada oskavad, praegu lasteaias. Aga me kõik oleme lasteaias käinud, kas pole nii? Või oleme vähemalt olnud lapsed, kes õppisid ennast ammu enne seda joonistuste abil väljendama, kui õppisid lugema või kirjutama. Järelikult on kindel, et oleme kõik väga head visuaalselt mõtlejad. Seega peaksime oskama ka piltide ning visualiseerimise abil ükskõik milliseid probleeme lahendada.
Dan Roam, rahvusvahelise bestselleri “The Back of the Napkin: Solving Problems and Selling Ideas with Pictures” autor väidab, et äriprobleemide lahendamise tulevikuvõti on just nimelt visuaalne mõtlemine.
Iga juht, algataja või esineja soovib, et tema mõtted kuulajateni jõuaks ning ideed oleks arusaadavad. Uusi projekte algatades või muutusi ette võttes tahame meeskonnakaaslasi innustada ja soovime, et kõik oleks protsessi kaasatud ning töötaks ühise eesmärgi nimel.
Ameerika juhtimisfilosoof Margaret Wheatley on öelnud, et kõige jõulisem vahend oluliste muudatuste algatamiseks on omavaheline vestlus. Mida sügavam on vestlus, seda suurem ühtsus. Mida pealiskaudsem vestlus, seda enam esineb konflikte. Vestlus tähendab tegutsemist. Vestlused loovad ruumi ideede ja tegevuse kujundamiseks ning muutmiseks. Järelikult peab heal juhil olema oskus luua vaba ja avatud keskkond dialoogiks, kus tõeliselt sisukad vestlused aset leiavad. Sisukat vestlust võib vaadelda kui protsessi, mille keskmes on erinevaid osapooli siduv oluline teema või küsimus. Vestlus algab vestlejate kohalejõudmisest ja häälestamisest. Luuakse ühine arusaam, miks see vestlus ellu on kutsutud ning millise tulemuseni jõuda soovitakse. Seejärel on võimalus kuulata erinevate osapoolte perspektiive, mõtteid. Oluline on vestlusest järeldused ja kokkuvõtted teha. Edasiviiv vestlus lõpeb järgmiste sammude kokkuleppimise ja tänamisega.
Hea vestluse eelduseks on turvalise õhkkonna loomine, soov ja tahe kuulata ning valmisolek oma mõtteid ja ideid avatult jagada. Tänapäeval on sisukate vestluste läbiviimiseks üha vähem ja vähem aega. Meid kurnab info üleküllus ning probleemide lahendamine tundub muutuvat aina keerulisemaks. Seetõttu on ärimehed kogu maailmas hakanud lisaks vestlusoskustele ka oma visuaalseid võimeid parandama. Nad on aru saanud, et visualiseerimine toetab efektiivset dialoogi ning suudab iga probleemi lahendada.
No hea küll, kui just lahenduseni ei jõuta, siis annab probleemi visualiseerimine vähemalt hea ülevaate sellest, millises “jamas” ollakse.