Ettevõtetel on olnud kõige levinum põhjus minu koolituse tellimiseks, et õppida julgemalt kasutama koosolekute ajal valget pabertahvlit. Tavaliselt ei ole selle puhul küsimustki, et selleks tuleb omandada mõtteviis, julgus ja oskus sinna paberile midagi mõttestatut luua. Keegi ei küsi tehnilises mõttes, et meil on just nimelt selline valge tahvel ja kuidas me seda kasutaks. Manuaalsed tööriistad on pidevalt meie ümber ja iseenesest mõistetevalt kasutatavad. Lapsest saadik oleme ju pliiatsiga oma mõtteid paberile sirgeldanud.

Nüüd, kui väga paljud koosolekud ja arutelud on läinud internetti, küsitakse minult töötuba, et õppida kasutama mõnda digitaalset vahendit. Ikka selleks, et teha digikoosolekud sisukamaks, huvitavamaks ja visuaalselt haaratavamaks. Ühtäkki on saanud olulisemaks see koht ise, kuhu visuaalsus tekib, mitte see, kuidas üldse selleni jõuda. Jah, loomulikult on väga oluline leida sobiv digivahend või programm, kuid see tehniline tugi ei tee sinu jaoks asja ära. See oskus peab endal olema. Kui meil puudub oskus kasutada nii visuaalseid tehnikaid kui digitaalset tugivahendit, siis kahte uut asja korraga on väga raske omandada ja lööme käega- ei ole hea meetod ega ka hea digitugi. Tean mitmeid juhte, kes kasutavad eelkõige oma visuaalse lihtustamise oskust, mitte digivahendit. Nad kritseldavad endiselt käsitsi paberile ja näitavad seda ekraanil või pildistavad sisse ja jagavad teistega. Tänapäeval on see kõik nii lihtsaks tehtud.

Kuid mis teha siis, kui ikkagi on soov liikuda interaktiivse digitööriista juurde ja seal visuaalsemalt koos luua?

Kui meeskond ei ole omandanud visuaalselt töötamise mõtteviisi ja tehnikaid, siis eelkõige tuleb ikkagi sellest alustada. Tavaliselt piisab 3-4 tunnist, et liikuda praktiseerimise juurde. Kui omandada tööriist kogu meeskonnaga, siis on suur tõenäosus muuta visuaalselt töötamine ühiseks kultuuriks. See omakorda võimestab saadud oskust ka igal inimesel eraldi.

Kui oskus on omandatud ning seda manuaalselt ehk päris paberi ja pliiatsiga/ markeriga praktiseeritud, siis võib liikuda digitaalsuse juurde. Selleks on olemas rida keskkondi ja ka tehnilisi vahendeid.

1. Tehnilised vahendid. Igasugused digitaalsed joonistustahvlid, plaadid ja tahvelarvutid. Et pilti otse arvutisse saada, tuleb tahvel arvutiga ühendada ja pilti jagades saad kõigile ka oma käsitsi ehk digipliiatsiga tehtud märkmeid näidata.
   Siikohal tuleb kindlasti olla enda vastu leebe ja anda aega digipliiatsi ning pinnaga harjumiseks, sest kohe ei tule kõik välja nii, nagu päris paberil 🙂
   Sellisel viisil oma ekraani jagamisel on koosloomise mõttes miinus see, et sinna peale ei saa teised kaasa joonistada.
2. Erinevad ajurünnakute keskkonnad. Plussiks kindlasti see, et saab jagada ekraani, luua koos, lisada pilte, trükkida tekste jne. Miinuseks see, et ei saa luua ise ehk oma käega kritseldada, joonistada jne.
3. Interaktiivsed tahvlid nt Google Jamboard, mis on minu viimase aja avastus. See võimaldab nii ühte kui teist. Saab trükkida tekste, käsitsi joonistada, pilte lisada, virtuaalsete märkmepaberitega mängida ning teha seda koos meeskonnaga. Toimib Google Docs põhimõttel, et kõik, kellega on faili jagatud ja vastavad õigused antud, saavad seal koos toimetada 🙂

Seega- digitaalsete koosolekute ajastu ei tähemda, et me visuaalsemalt ei saaks töötada ning koos luua. Tuleb omandada mõtteviis ja oskus, leida sobivad digivahendid ning programmid ja kõik on võimalik!

Kui soovid alustada algusesest, samm sammu haaval, siis olen teinud mõtteviisi ja oskuse omandamise väga lihtsaks ning samuti läbi e-kanali. Vaata siia, et lugeda täpsemalt.

Kui kursus on läbitud, siis tasub meeskonnaga koos uurida digitaalseid võimalusi või kutsuda mind appi üheskoos Google Jamboardi avastama 🙂