Minu tegemiste ja toimetuste jälgija on juba aru saanud, et olen võtnud südameasjaks tegeleda visuaalse lihtsustamise ja teadliku kritseldamise edendamisega. Hoolsam blogi jälgija on saanud osa mu valdkonnaalastest mõtetest ning mitmetest põnevatest teemakohastest uuringutest.  Olen teraviku suunanud peamiselt visuaalse lihtsustamise uurimisele hariduse kontekstis, sest ühel hetkel, olles seda teemat paar aastat koolitanud, tekkisid mul küsimused:

• Milleks peab joonistamist mõtlemise tööriistana sellisel viisil õpetama? Ja õpetama täiskasvanutele?
• Miks ei ole see loomuomane tegevus ja sünnipärane oskus meil olemas kogu eluks? Kuhu see kaob?
• Kas visuaalsemalt õpetamine ja õppimine on ka päriselt hariduses puuduv faktor? Või me tegelikult ei märka seda?
• Millised on üldse erinevad uuringud, mis toetavad visuaalset mõtlemist, märkmete visandamist, mõttekaartide ja tervikpiltide loomist ning seda just õppimise ja õpetamise kontekstis?

Aga ma peatun korraks ka ühe segadust tekitava asjaolu juures. See on segadus mõistetega. Visuaalset lihtsustamist nimetatakse ka graafiliseks lihtsustamiseks ja graafiliseks visualiseerimiseks. Lisaks nimetatakse seda valdkonda ka eri nimedega- märkmete visandamine, kritseldamine, joonistamine, mõttekaardid, sümbolite loomine jne,  mis kõik on tegelikult visuaalse lihtsustamise komponendid. Nendest moodustubki see tehnika, kui tervik.
Kõik need eraldiseisvad komponendid on õppimise ja õpetamise juures olulised ning ka päris põhjalikult uuritud. Võiks justkui loogiliselt järeldada, et visuaalne lihtsustamine tervikliku kogumina ehk ühe meetodina aitaks lahendada mitmed hariduse kitsaskohad.

Kuid visuaalse lihtsustamisega ei ole Eestis ( ja arvatavasti kogu maailmas) hariduse kontekstis teadlikult tegeletud ehkki õpetajad, koolijuhid ja õpilased tahavad seda koolitust, räägivad selle olulisusest jne. 

 

Kirjutasin eelmises postituses põgusa ülevaate visuaalse lihtsustamise ajaloo kohta ja tõin lõpus välja ka eelnevalt nimetatud suure kitsaskoha, et tegelikult puuduvad tõenduspõhised teadmised selle meetodi rakendamiseks. On avaldatud päris suur hulk rahvusvahelisi raamatuid ja kirjeldavaid dokumente, kuid enamus neist on praktikal põhinevad ning teaduspõhiseid uuringuid on vähe. Siin olen leidnud mina endale koha, kuhu astuda, et valdkonna arengule kaasa aidata. Õnneks on hakanud välja ilmuma ka teisi minusuguseid, kes visuaalse lihtustamise valdkonda soovivad uurida ning edendada. Oma otsingutel leidsin 2018 aastal avaldatud artikli, kus Taani uurijad teevad graafilise lihtsustamise uuringute kohta ülevaate. Nad toovad välja selle sama, minu suurima algprobleemi, et see meetod on tõstmas pead organisatsioonilises ja hariduslikus kontekstis ja on olemas hästi palju praktikapõhiseid raamatuid ning artikleid, aga väga vähe tõenduspõhisust. Nemad otsustasid viia läbi süstemaatilise kirjanduse otsingu, et saada laiem ülevaade visuaalse lihtsustamise valdkonnast. Selleks kasutasid uurijad tarkvara Harzing’s Publish ja Perish (Harzing, 2010: 135–146) ja päringuid: „graafiline lihtsustamine” või „graafiline lihtsustaja” ajavahemikul 1988 kuni 2018.

Saadi 682 tulemust, millest kokkuvõttes olid sobilikud vaid 12 uuringut.

Ma ei süvene sellesse uuringusse siin väga pikalt, sest selles artiklis on minu jaoks pigem oluline see, et keegi on teinud ära suure töö ja näitab, et uuringud on puudulikud ning neid on vaja hakata välja töötama. Kuid see viib mind tagasi ka ühe enda suure küsimuse juurde- kui hakata uurima midagi uut, disainima uuringuid, siis tuleks enne kaardistada ka põld. Teisisõnu- kui hakata visuaalset lihtsustamist hariduse kontekstis uurima, siis tuleks enne kaardistada selle hetkeolukord meie koolides.

Kas visuaalsemalt õpetamine ja õppimine on ka päriselt hariduses puuduv faktor? 

Selle väljaselgitamiseks tuleb uurida, mis viisil täna koolis visuaalselt töötatakse:

• Kas õpetajana teemat edasi andes ehk esitlustel?
• Kas töölehtedena?
• Kas isiklikes märkmetes ja tunni ettevalmistusel?
• jne

Kas õpilasena:

• Õpetajat kuulates teadlikke märkmeid tehes või suvaliselt kritseldades?
• Mingist teemast arusaamisel seoseid luues?
• Ülesannet vastates ehk esitlustel?
• Teistega koostööd tehes?
• jne

Selgus tuleb saada ka konkreetsetes tehnikates- kas kogu see eelnevalt nimetatud visuaalsus kajastub läbi sümbolite, piktogrammide, metafooride, mõttekaartide või teekonnapiltide?

Ja kindlasti tuleb selgitada välja visuaalselt töötamise takistavad ja soodustavad tegurid ning kas selle oskuse järele on suurem vajadus.

Ehk siis- hetkel on puudu selline alusdokument, mis koondaks meetodi olulisuse ja samas ka selguse, kaardistaks hetkeolukorra ning annaks ettepanekud edasisteks uuringuteks. Sealt edasi tuleb uuringute disainimine ning läbiviimine jne. Ja olles Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni magistrant, kavatsen ma selle dokumendi luua, hetkeolukorra kaardistuse teha ning magistritööna kaitsta. Kas ja kuidas see kõik õnnestub, saan jagada juba kevadel 🙂

 

Kasutatud kirjandus:

1. Hautopp, H., & Ørngreen, R. (2018). A Review of Graphic Facilitation in Organizational and Educational Contexts. Designs for Learning, 10(1), 53-62.